Hong Kongi on viimase kuu jooksul raputanud protestid, mis on löönud nagu välk selgest taevast. Kuid paljud on sellest rääkinud kui paratamatusest ja toonud välja seda, kuidas Hong Kongi elanike suhted Hiina keskvõimuga, on aastatega aina pingelisemaks muutunud. 2003. aasta juulis toimus sarnane lahvatus, kui tänavale tuli erinevate allikate kohaselt kuni pool miljonit inimest, et protesteerida valitsuse käitumise vastu ning nõuda üldist valimisõigust.

 

Eelmistele protestidele järgnenud aastatel tehti vaid näilisi samme paremuse suunas ja Hiina keskvõim pingutas selle nimel, et taastada kontrolli. 2007. aastal andis Hiina Rahvakongress teada, et üldist valimisõigust pole võimalik saavutada enne 2017. aastat.  Tänavu augusti lõpus võeti kongressi poolt vastu otsus, et üldine valimisõigus kehtestatakse, aga kõik kandidaadid Hong Kongi juhi kohale peavad olema eelnevalt heaks kiidetud Hiinale alluva valimiskomisjoni poolt.

 

Selle otsusega langes viimane piisk karikasse. Protestide algatamise võtsid enda organiseerida Hong Kongi üliõpilaste esindusorganisatsioonid, kes korraldasid koolitundide boikoteerimise ja miitingu keskvalitsuse hoone ees, mille esimeseks päevaks oli 26. september. Seda võib lugeda ka demonstratsioonide ametlikuks alguseks. Ööl vastu järgmist päeva hakkas politsei jõuga protestijaid eemaldama, vahistates ligi 80 inimest.

 

Kui alguses oli tegemist väiksema demonstratsiooniga, millest võttis osa paarsada inimest, siis konflikti suurenedes politseiga  (kes hakkas kasutama pisargaasi masside laialiajamiseks) hakkas ka rohkem inimesi tänavale valguma. 28ndaks septembriks võis olla juba kuni 200 000 inimest linnatänavatel. Mis algas tudengite protestiaktsiooniga, kasvas kiirelt protestilaineks, mis hõlmas inimesi kõikidest vanustest ja eluvaldkondadest.

 

Protestijate nõudmised on laias laastus selged. Nõutakse üldist valimisõigust kui fundamentaalset inimõigust; praeguse Hong Kongi juhi, CY Leungi, tagasiastumist ja valitsuse otsuste tagasivõtmist, mis puudutab piirangute seadmisi poliitilistele kandidaatidele. Suhted valitsuse esindajatega on olnud kõikuvad. Esimese nädala lõpuks jõuti nii kaugele, et protesteerijate ja valitsuse esindajad nõustusid ühe laua taha maha istuma. Kolmandal oktoobril aga lahvatasid vägivaldsed kokkupõrked valitsuse vastaste ja selle pooldajate vahel. Hiljem ilmnes, et mitmed intsidentitega seotud isikud olid olnud kohaliku triaadi liikmed, mistõttu hakati süüdistama valitsust nende kokkupõrgete organiseerimises. Selle valguses keeldusid protesteerijate esindajad valitsuse liikmetega kohtuma. Teine võimalus tekkis nädal aega hiljem, kui jõuti uuele kokkuleppele koos maha istuda ja asjadest rääkida. See kohtumine jäeti aga päev varem valitsuse esindajate poolt ära, ettekäändel, et nad ei saa aktsepteerida protesteerijate illegaalset tegevust linna tänavatel.

 

Kohalikud noored, kellega olen ise rääkinud, ongi eelkõige väljendanud oma frustratsiooni valitsuse suhtes, kes vassib ja ei pea kinni enda antud lubadustest. Proteste nähakse ainukese variandina midagi teha, isegi kui tunnistatakse, et tõenäosus, et midagi muutub on minimaalne. Kui valitsus ei pea kinni lubadustest, mis antakse, siis mis mõtet on pidada läbirääkimisi?

 

Mis saab edasi? Ühelt poolt on aktsioonide jõud hakanud raugema ning korraldajatel muutub järjest raskemaks rahva mobiliseerimine. Teisalt oleks valitsusest naiivne loota, et need tundmused lihtsalt ära kaovad. Kui probleemidega ei tegeleta, võib kindel olla, et tulevikus ootab linna ees samalaadne olukord.

 

Hiina valitsus on keerulise valiku ees. Hong Kongi brittidelt üle võttes oli kokkulepe, et linn säilitab oma demokraatliku korralduse ja vabaturumajanduse. Loodi “üks riik, kaks süsteemi” ülesehitus, kus Hong Kong elas teiste reeglite järgi kui ülejäänud riik. Ühelt poolt jälgivad Hong Kongi sündmusi väga tähelepanelikult Hiina nende piirkondade juhid, kes loodavad saavutada suuremat autonoomiat või iseseisvust, nagu Tiibet. Hiina ei saa võtta vastu otsuseid, mis võiks destabiliseerida riigi terviklikkust.

 

Protestide juhid on alati olnud ettevaatlikud rõhutama, et tegemist pole mingilgi määral sooviga Hiina koosseisust lahkuda ja nähakse ennast ikkagi Hiina riigi osana. See on ka üks põhjus, miks paljudele ei ole meeldinud meediast antud nimi “Vihmavarju revolutsioon,” mis sisaldab endas liiga palju vihjeid Euroopas toimunud värvilistele revolutsioonidele.

 

Teisalt võib öelda, et on olemas soov panna enda poolt loodud süsteem töötama. Hong Kongis loodeti näha ust Taiwani hilisemale liitumisele Hiinaga. Kui Hong Kong oleks võimeline eristaatuses Hiina osana oma autonoomiat ja elukorraldust säilitama, siis saaks sama teha ka Taiwan. Praegused sündmused on sellele lootusele suurele tagasilöögi andnud ning Taiwani elanike suhtumine sellisesse ideesse on kindlasti leigenenud.

 

Jääb vaid loota, et osapooled suudavad tulla kompromissile. Selleks, et tagada Hong Kongi inimeste poliitilised õigused, peab Hiina keskvõim mõistma, et soov saada Hong Kongi poliitilises süsteemis veelgi suuremat kontrolli, võib lõpuks osutuda neile kahjulikumaks, kui selle iseseisvuse lubamine. Hiina juhid peavad ise võtma lõpuks omaks “üks riik, kaks süsteemi” lähenemise, mille nad kaskümmend aastat tagasi sõnastasid.