Loe ka Postimehe arvamusrubriigist.

 

Hiljutine teadusuudis, kus kolme Tartu Ülikooli rahvastikuteadlase ja nende Hollandi kolleegi töös toodi välja, et eestlased ja venelased eelistavad eri elukohti ning Tallinn venestub eestlaste väljarände tõttu tasakesi, kergitas küsimuse lõimumise edukusest tervikuna. Eelistused kodukoha valikul ei korreleeru mitte ainult suhtluskeelega (vähem rahvusega), vaid ka jõukuse, hariduse ja eesti keele oskusega, vene koolide läheduse ja olukorraga tööturul.

Sõnumist võis jääda mulje, et tegu on erandliku lõimevaldkonnaga, kus asjad lähevad vales suunas. Kahjuks on üldpilt palju süngem, põlvkond pärast Eesti riigi taasloomist ja võimu kehtestamist on siin tulemused üsna tagasihoidlikud. Inimõiguste Instituudi aastatel 2014–2015 tehtud uuring on toonud siin otsustava tegurina välja just keeleoskuse, mis määrab ka edaspidise sotsiaalse trajektoori: majanduslikult edukad on üldiselt need vene emakeelega inimesed, kes oskavad hästi eesti keelt, abiks tulevad kõrgharidus ja elamine Tallinnas.

Eesti praegune keeleline segregatsioon sarnaneb teiste riikide sisserände esimese faasiga, kus sisserännanud puutuvad kohalike elanikega iga päev vähe kokku. Sellega lükkub aga lõimumine edasi, olgugi et Eesti puhul on suur hulk siinseid muulasi enamiku elust või lausa kogu elu Eestis elanud.

“Eesti praegune keeleline segregatsioon sarnaneb teiste riikide sisserände
esimese faasiga, kus sisserännanud puutuvad kohalike elanikega iga päev vähe kokku.”

Enamik inimesi on selles protsessis umbes poole peal: eesti keelt küll mingil määral osatakse, aga seda ei taheta või mittetäieliku oskuse tõttu ei julgeta kasutada ning eestikeelset meediat ja kultuuri ei tarbita. Eesti meediat ei usaldata, ka lähiajaloo protsesse tõlgendatakse tihti pigem idanaabri meedia mõjutustest lähtuvalt. Näiteks ei arva väga suur hulk vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi, et Nõukogude Liit okupeeris Eesti aastal 1940. Ometi on väga paljud selle arvamusega inimesi käinud koolis Eesti ajal. Seega on meil kaks omavahel seotud probleemi: kehv riigikeeleoskus (ning selle napp kasutus) ning segregatsioon, mis on nähtav nii paikkonniti, kultuuritarbimises, hariduses, meedias ja inforuumis, lähiajaloo mõtestamisel ja hoiakutes kui ka julgeoleku- ja välispoliitikas laiemalt.

Praegune stagnatsioon ei ole tekkinud mitte sellepärast, et teadlased ei teaks lahendusi või ametnikud ei suudaks neid ellu viia, viimased  paarkümmend aastat ongi neist räägitud-kirjutatud. Ilmselt tasub siin vaadata otsa poliitikutele, kes eelistavad lühiajalisi otsuseid pikaajaliste strateegiate väljatöötamisele. Inimõiguste Instituut on juba varem juhtinud tähelepanu, et praegune hariduspoliitika rikub võrdsete võimaluste põhimõtet, mistõttu on vene koolide lõpetajad töö- ja haridusturul madalama konkurentsivõimega. Keeleoskus osutub siin päris suureks takistuseks.

“Kui ei oleks mitte-eestikeelseid lasteaedu,
siis paari aasta pärast võiksid need õpilased minna juba eestikeelsesse kooli.”

Eestis rakendati enamik kiireid integratiivseid meetmeid juba 1990ndate aastate alguses, mil kehtestati keelelised regulatsioonid, muudeti eesti keel visuaalselt prioriteetseks ja loodi täiskasvanutele vajalikud keeleõppevõimalused. Tõhusaid pikaajalisi meetmeid aga pole. Tegelikult saaks keelekeskkonda muuta ka oluliselt lühema ajaga. Kui ei oleks mitte-eestikeelseid lasteaedu, siis paari aasta pärast võiksid need õpilased minna juba eestikeelsesse kooli. Mure, et tunnid eestikeelses keskkonnas võtavad kelleltki rahvusliku identiteedi ära, on alusetu.

Pigem võib selle mure tagant otsida idanaabri propaganda mõjutusi. Praegu oleme olukorras, kus venekeelne gümnaasium on noorte haridusteel ummikuks muutunud. Enamik neist ei vasta uutele gümnaasiumidele seatud nõuetele, hariduse kvaliteet on paljudes kehvake, õpilaste arv üle Eesti kokku on mõni tuhat ehk umbes kuue keskmise kooli jagu. Loomulik oleks teiste maade eeskujul luua ühtsed riigikeelsed gümnaasiumid, et tagada kõigi õpilaste parem tulevik. Omamoodi tagasilöögi annab venekeelse teeninduse pakkumine, mis võib tekitada ka eesti keele oskajate hulgas nn õpitud abitust ja sellega kaasneva veendumuse, et Eestis peab saama hakkama ka vene keeles.

Üleskasvamine venekeelses keskkonnas, kus nii haridus, kogukond kui ka teenindus on vaid venekeelne, teeb karuteene noore inimese võimalustele Eesti tööturul ja hariduses jõuda nii kaugele, kui hing ihaldab. Riigikeele oskus on oluline.

Ma ei hakka Inimõiguste Instituudi uuringut ümber jutustama, see on kättesaadav instituudi kodulehel. Soovitan selle tulemusi lugeda kõigil, keda lõimumispoliitika huvitab, eelkõige aga poliitikuil, kes selleteemalisi otsuseid vastu võtavad.

Loe uuringust lähemalt siit.