Henrik Praks, Inimõiguste Instituudi nõunik

 

USA näeb droonirünnakutes võimalust vältida ohvreid oma sõdurite seas. Kuid kindlasti ei jää relvastatud droonid vaid USA ja veel mõne üksiku riigi pärusmaaks. Seetõttu loovad Ühendriikide aktsioonid ka pretsedendi, mis kujundab vastava rahvusvahelise praktika.

 

Sihttapmised mehitamata õhusõidukitelt ehk droonidelt tulistatavate rakettidega on kujunenud nii USA terrorismivastase võitluse sümboliks kui ka selle kõige vastuolulisemaks teemaks. President Obama võimuloleku ajal on droonirünnakutest kujunenud peamine vahend võitluseks Al-Qaeda ja temaga seotud rühmitustega väljaspool Afganistani lahinguvälju. Enamik rünnakuid leiab aset Pakistanis, aga neid toimub ka sellistes riikides nagu Jeemen ja Somaalia. Arvestades Ühendriikides 11. septembri terrorirünnakutele järgnenud «sõdade aastakümne» tagajärjel tekkinud üldist väsimust maismaasõdadest kaugetes riikides, võib eeldada, et lähiaastatel droonide kasutamine laieneb veelgi.

 

Sihttapmised iseenesest ei ole ainult Ühendriikide meetod, neid on lähiminevikus vastaste elimineerimiseks rakendanud ka teised riigid, näiteks Iisrael ja Venemaa. Siiski on just USA droonidega tehtavate sihttapmiste puhul programmi ulatus ja relvastatud droonide kui uudse tipptehnoloogilise relvasüsteemi omapära tinginud kogu teema erilise aktuaalsuse nii õiguslikust kui ka moraalsest küljest.

 

Ühendriikides näikse olevat kujunenud konsensus, et droonirünnakud on väga efektiivne ja legitiimne meetod terroristlike organisatsioonidega võitlemiseks. Droonide kasutamine mitte ainult ei välista ohu oma sõjaväelaste elule, vaid võrreldes muude sõjaliste vahenditega võimaldavad nende täppislöögid vähendada ka tsiviilkaotuste ohtu. Drooniprogrammi oponentide väitel on aga tegu poliitikaga, mis rikub rahvusvahelist õigust, põhjustab rohkearvulisi kaotusi tsiviilisikute seas ning toob rünnakute sihtriikides kaasa elanikkonna radikaliseerumise ja seeläbi hoopis Al-Qaeda populaarsuse kasvu.

 

Oluline on silmas pidada, et rahvusvahelise õiguse kontekstis ei ole küsimus mitte relvastatud droonides endis, vaid nende kasutamise õiguspärasuses ehk selles, kus, millal ja kelle vastu neid kasutatakse. Relvi kandva platvormina on droon, hoolimata tema ümber valitsevast müstikast, igati seaduslik.

 

Üldine sihttapmiste õiguspärasus rahvusvahelises õiguses sõltub eelkõige sellest, kas situatsiooni, kus neid rakendatakse, võib käsitleda relvakonfliktina või mitte. Probleem on selles, et kui rahuajal tuleb terrorismiga võideldes kindlasti järgida inimõiguste norme ning sõjategevuse puhul rahvusvahelist humanitaarõigust, siis USA praegune terrorismivastane võitlus jääb paljuski nende kahe paradigma vahelisse halli tsooni. Praegu eksisteerib Ühendriikides poliitiline konsensus, et riik on sõjas Al-Qaeda ja sellega seotud rühmitustega ning see relvakonflikt ei ole piiratud vaid «kuumade lahinguväljadega», nagu näiteks Afganistan, vaid leiab aset ka mujal maailmas, kus terroristid on saanud varjupaiga.

 

USA viitab sellele, et pärast 11. septembri rünnakuid tekkis tal õigus enesekaitsele, mis tähendab lööke terroriorganisatsioonide pihta juhtudel, kui nood tegutsevad riikides, mis ei suuda või ei taha neid takistada. Rahvusvahelise õiguse ekspertide seas on selline relvakonflikti geograafia laiendamise teooria omakorda pälvinud laialdast kriitikat. Samas näib, et poliitiliselt maailmas valdavalt aktsepteeritakse USA argumentatsiooni, mida väljendab ka rahvusvahelise kriitika suhteline tagasihoidlikkus.

 

Toimuvat õiguslikult määratleda on oluline seetõttu, et kui relvakonfliktide puhul rakenduv rahvusvaheline humanitaarõigus annab õiguse vastaspoole võitlejaid tappa, siis inimõiguste normid seavad väga ranged piirangud surmava jõu kasutamisele, lubades seda vaid juhul, kui see on otseselt hädavajalik teiste elude päästmiseks. Üldistavalt võib öelda, et relvakonflikti puhul on sihttapmised teatavat raamistikku järgides lubatud, väljaspool relvakonflikti on aga sama hästi kui võimatu ette kujutada olukorda, kus see oleks õiguspärane. Seda enam kui kasutatakse droone, mis teatavasti ei saa kuidagi pakkuda rünnakuobjektile võimalust alla anda, mida aga peaks enne surmava jõu kasutamist tavalises korrakaitsesituatsioonis pakkuma.

 

Kui siiski lähtuda eeldusest, et tegu on relvakonfliktiga, siis on järgmine oluline küsimus, kes on need, kes droonilöökides hukkuvad. Rahvusvaheline humanitaarõigus aktsepteerib teatava piirini tsiviilelanike hukkumise võimalust relvakonfliktis, juhul kui on järgitud jõu kasutamist reguleerivate sätete keskseid põhimõtteid, milleks on sõjaline vajadus, eristamispõhimõte ja proportsionaalsus. Need tähendavad muu hulgas, et kasutada jõudu sõjaliste sihtmärkide pihta ei ole lubatud, kui eeldatavad kaotused tsiviil­elanike seas on suuremad kui oodatav otsene sõjaline edu.

 

USA ei ole vastavaid andmeid avaldanud, kuid rünnakuid jälgivate organisatsioonide hinnangul on siiani aset leidnud üle 400 droonirünnaku. Hinnanguliselt on need ainuüksi Pakistanis nõudnud umbes 3000 inimese elu. Kui paljud neist tapetuist olid seotud islamiäärmuslike rühmitustega, kui paljud aga tavalised tsiviilelanikud, ei tea täpselt keegi, sest rünnakud toimuvad pea eranditult piirkondades, kust usaldusväärset infot koguda on võimatu.

 

Rünnakuid uurinud sõltumatu ajakirjanike organisatsioon Bureau of Investigative Journalism räägib näiteks vähemalt 500 tapetud tsiviilelanikust, Ühendriikide ametiisikud omakorda viitavad mitu korda väikesemale arvule. Praeguse info põhjal tundub, et aja jooksul on droonilöögid siiski muutunud täpsemaks ning teadaolev tsiviilohvrite arv proportsioonis rünnakute arvuga on näidanud selget langustendentsi.

 

Kriitikute peamisi etteheiteid drooniprogrammile on just seda ümbritsev saladuskate. USA ei ole avalikustanud, kes on droonide potentsiaalsed sihtmärgid ning mis tingimustel rünnakuid korraldatakse. Piirdutud on vaid üldsõnaliste kinnitustega, et rünnakute puhul järgitakse sõjaõiguse põhimõtteid, ka tsiviilisikute kaitse nõudeid. Samas on näiteks teada, et sihttapmisi rakendatakse ka indiviidide suhtes, kelle täpne identiteet ei ole teada, kuid kelle käitumine annab piisavalt alust pidada neid Al-Qaeda liikmeteks või nendega seotud isikuteks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et droonirünnakud toimuvad üldiselt keskkonnas, kus vastaspoole võitlejaid rahulikest elanikest eristada ei ole lihtne.

 

Selle tagajärjel saab rahvusvahelises humanitaarõiguses määratletud lahingutegevuses otseselt osalevate tsiviilisikute kui legitiimse sihtmärgi mõistet väga laiaulatuslikult tõlgendada. Seetõttu valitseb ka oht, et sellise võitlejate ja rahulike elanike vahe hägustumise tagajärjeks on Genfi konventsioonides sätestatud tsiviilisikute kaitsemehhanismide nõrgenemine. Lisaks otsesele rahulike elanike hukkumisele on aga inimõigusorganisatsioonid veel eraldi olulise teemana üles tõstnud alalises droonirünnakute-hirmus elavale elanikkonnale tekitatava pikaajalise psühholoogilise stressi mõju.

 

Ilmselt tekitab droonirünnakute puhul kõige enam muret aga oht, et nad muudavad psühholoogiliselt surmava jõu kasutamise lihtsamaks. Ühelt poolt kipub droonide kasutamine muutma sõja millekski arvutimängulaadseks, kus tuhandete kilomeetrite kaugusel mugavas tugitoolis päästikule vajutaval isikul ei ole mingit sidet rünnaku objektiga. Laiemalt võttes varitseb aga oht, et droonid muudavad poliitikutel sõjalise jõu kasuks otsustamise kergemaks, kuna nende kasutamine ei sea oma sõjaväelasi ohtu. Viimane asjaolu omakorda võib riike ahvatleda mitmesugustes situatsioonides sagedamini jõudu kasutama.

 

Tehnoloogiline areng suurendab sõjanduses mehitamata süsteemide kasutamist ning droonirünnakud on tulnud, et jääda. Kui praegu on tegu veel inimese poolt otseselt juhitavate masinatega, siis kaugel ei pruugi enam olla aeg, mil kasutama hakatakse autonoomselt tegutsevaid droone, mille puhul ei otsusta tulistamist enam inimene – operaator –, vaid masin ise mingite eelprogrammeeritud põhimõtete alusel.

 

Selliste «tapjarobotite» kasutuselevõtt tekitaks väga keerulisi õiguslikke ja moraalseid küsimusi, sest vaevalt näiteks suudaks masinad eristada võitlejaid ja rahulikke elanikke.

 

Ühelt poolt on paratamatu, et sõda ei ole võimalik pidada puhtalt inimõiguste normide alusel ning relvakonfliktides on roll rahvusvahelisel humanitaarõigusel, mis püüab leida tasakaalu sõjaliste vajaduste ja humanitaarsete kaalutluste vahel. Droonide kasutamise näiline kergus paneb muretsema, et sellisest praktikast võib kujuneda terrorismivastase võitluse laiem üleilmne tava. Riigid võivad hakata loobuma muudest vahenditest, olgu nendeks siis terrorismis kahtlustatavate isikute vangistamine, diplomaatilised meetmed või laiemad ennetavad sammud radikalismi ja ekstremismi vähendamiseks, sest surmava jõuga droonirünnakud pakuvad võimalust minna kergema vastupanu teed.

 

Relvakonfliktide määratlust liiga vabalt tõlgendades võivad riigid hakata kuritarvitama sõjaõiguses lubatud vabadusi jõu kasutamiseks, rakendades näiteks neid kasvõi võitluseks organiseeritud kuritegevusega. Droonirünnakute kasvav kasutamine väljaspool traditsioonilist lahinguvälja võib luua normatiivse standardi, mis õõnestab tsiviilelanike elu ja tervise kaitsemehhanisme. Õigus elule on aga üks kõige fundamentaalsemaid inimõiguste põhimõtteid.

 

Praegu on Ühendriikide drooniprogramm ühest küljest hea näide USA ja Euroopa Liidu riikide jätkuvalt erinevast lähenemisest terrorismivastase võitluse strateegiatele ja õiguslikele alustele.

 

Kui Euroopas leitakse, et võitluseks terrorismiga tuleb eelkõige rakendada traditsioonilisi korrakaitse ja kriminaalõiguse vahendeid, siis Ameerika Ühendriikide eelistuseks on sõjalised meetmed. Samas on huvitav, et ehkki sihttapmised on pälvinud rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide laialdast hukkamõistu, on Euroopa riikide endi kriitika olnud väga mõõdukas, eriti võrreldes selle pahameelega, mida president Bushi administratsiooni ajal pälvis Guantánamo  vangilaager. Tulemuseks on omamoodi paradoks, et terrorismis kahtlustatavate kinnipidamine on saanud rohkem kriitikat kui operatsioonid, mille eesmärk on neid isikuid tappa.

 

Droonirünnakute puhul on kindlasti vajalik suurem läbipaistvus ja aruandlus. Rohkem tuleks jagada teavet selle kohta, mis põhimõtetel droone kasutatakse ja nendele sihtmärke valitakse. Oluline on silmas pidada, et tehnoloogia kiire arengu tingimustes ei jää relvastatud droonid vaid USA ja mõne teise üksiku riigi pärusmaaks, vaid neid hakkavad ilmselt juba nähtavas tulevikus kasutama väga erinevad riigid. Seetõttu on Ühendriikide aktsioonid pretsedent, mis kujundab vastava rahvusvahelise praktika. Droonitehnoloogia areng pakub riikidele seninägematuid võimalusi jõu kasutamiseks. Oluline on, et see toimuks kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja eetikanormidega.

 

Autor on Balti Kaitsekolledži poliitikauuringute ja strateegia osakonna teadur.

 

Vt http://pluss.postimees.ee/1163906/tapjarobotid-loovad-pretsedendi/