Teenindavale sektorile Eestis kehtib kohustust osata eesti keelt, sest Eestis kehtib  konkreetne keeleline inimõigusstandard, mille kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele ja teenindamisele.

Inimõiguste Instituut väljendab sügavat muret seoses inimõiguste rikkumisega meie keeleõiguskeskkonnas. Asi puudutab taksojuhtidele esitatava riigikeele oskusnõude jätkuvat hägustamist. Keeleoskusnõude täitmiseks kehtib Eestis konkreetne keeleline inimõigusstandard, mille kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele ja teenindamisele (Eesti keeleseaduse § 8 ja § 17). Teenindavas sektoris tähendab see kohustust osata eesti keelt. Selle kohustuse täitmise peab tagama Vabariigi Valitsus, mistõttu on kehtestatud eesti keele oskusnõuded. Nende aluseks on Euroopa Nõukogu koostatud keeleoskussüsteem. Selle järgi kehtib taksojuhtidele nõue osata eesti keelt B1-tasemel.

Instituut märgib, et keeleoskusnõuded kehtivad just eesti keele kui riigikeele osas ning seejuures kogu Eesti territooriumil. Keelenõuete „leevendamise“ või eiramisega mõnes teatud Eesti piirkonnas ei saa leppida. Riik peab tagama tõhusa järelevalve keelenõuete täitmise üle, sh taksojuhi ametikohale kandideerija keeleoskuse eelneva testimise enne talle vastava loa väljastamist. Vabariigi Valitsuse senine tegevus selliste nõuete rakendamisel ei ole olnud piisav. Vastupidi, eelneva kontrollmehhanismi seadustamata jätmine ühistranspordiseaduses ja ka omavalitsuste õigusaktide tasandil on andnud tõsise tagasilöögi, eirates keeleliste inimõiguste kaitset ja suurendades karistamatuse tunnet.

Keeleoskusnõuded on miinimumnõuded, mida on objektiivse vajaduse korral võimalik ka suurendada. Peale riigi saavad rangemaid keeleoskusnõudeid kehtestada ka vastava valdkonnaga seotud asutused, äriühingud, mittetulundusühingud ja sihtasutused. Nõuded teiste keelte oskusele peavad olema põhjendatud ning proportsionaalsed konkreetsete vajadustega. Diskrimineerimine keele alusel on lubamatu.