parallax background

Kodu. Sinu kodu. Sinu koht. Sinu mälestused. Sinu asjad. Hetkega on see kõik läinud. „Mille Sina võtaksid?” on näitus, mis kujutab kahteteist fotograafilist ja narratiivset portreed Ukraina diasporaast, suurimast inimeste sundümberasumisest peale teist maailmasõda.

Kui tahad välja saada, siis pead astuma eemale sellest, mis sulle kuulub – see on sundümberasumise paindumatu seadus. Tegu on kaheteistkümne Ukrainast pärit inimese looga, kes pidid äkitselt kodust lahkuma, võtma kaasa vaid hädavajaliku ning südamelähedase eseme, mis räägib nende elust. Iga lugu on tõend šokeerivast kaotusest. Iga ese räägib teistest esemetest, mis jäid maha ja iga inimene on tunnistajaks teistele inimestele, kes ei leidnud väljapääsu põrgutulest. Samas on see valgustav portree julgusest, sitkusest ja väärikusest, eludest, mis jätkusid. Need lood räägivad põgenemisest, aga ka naasmisest.

„Mille Sina võtaksid?” on vaatajale suunatud küsimus. Näitusel käsitletavad esemed tuletavad meile meelde, et me võime kõik jääda kodutuks ning meile kõigile esitatakse sama küsimus: kui asjad on maailma laiali paisatud ja identiteeti ümbritseb segadus, siis kui palju jääb alles sinu elust – sinust endast – kui sul õnnestub jõuda üle piiri.

parallax background

Tallinn

20 november 2023 – 10 detsember 2023

Viru Keskus on alati olnud rohkem kui kaubanduskeskus, olles alati külastajatele pakkunud kvaliteetseid kultuurielamusi ning meie südameasjaks on olnud kultuuri toetamine. Samuti pöörame tähelepanu ka ühiskonnas ja maailmas toimuvatele muutustele ning pakume omalt poolt võimalust läbi antud näituse seda  tunnetada ja kaasa elada.

Viru Keskus
Aatrium
Viru Väljak 4-6
Tallinn 10111

London

31 mai 2023 – 20 oktoober 2023

12 Star Gallery
Euroopa maja
32 Smith Square
London SW1P 3EU

Euroopa Majas asuv 12 Star Gallery esitleb töid, mis tähistavad loovust ja kultuurilist mitmekesisust, mis on Euroopa Liidu tunnus. Näitusi korraldavad enamasti EL-i riikide saatkonnad ja kultuuriinstituudid. Eelseisvad näitused on loetletud allpool, nagu ka ülevaade varasematest näitustest ja lühikesest ajaloost.

parallax background

Mille sina võtaksid?

Dokumentaalfilm (23 min, 2023)

 

 

Dokumentaalfilm  „Mille Sina võtaksid?“ käib samadel radadel kui näitus ning annab vaatajale võimaluse lugudesse veelgi enam süüvida. Animatsioon äratab fotograaf Kaupo Kikkase portreed ellu; inimeste saatused rulluvad lahti läbi režissöör Heilika Pikkovi lähivõtete.

 
Režissöör Heilika Pikkov
Produtsent Ülo Pikkov / Silmviburlane

parallax background
Kaupo Kikkas, fotograaf
„Hommikul, mil see jõhker sõda algas, mõistsin, et tegu ei ole mitte ainult sõjaga, vaid koledusega, mis raputab kõige selle alustalasid, mida pean kalliks. Kõik, mida mu vanemad mulle õpetasid on äkitsi pea peale pööratud. Austuse, kaastunde, sõpruse ja armastuse on asendanud rüüstamine, piinamine, inimrööv ja mõrv. Vaatamata sellele, et Eesti ja Ukraina jagavad nõukogudeaegset piiri ja kollektiivset mälu, ei olnud mul palju kontakti Ukraina ja seal toimuvaga. Kuid Vene kallaletungi valguses alustasin kohe solidaarsusprojektiga. Projekt kulmineerus reisiga Tallinnast Donbassi detsembris 2022, et koguda „Mille Sina võtaksid?” näituse tarbeks lugusid. Lood, mida kuulsin on peaaegu väljakannatamatult rasked, kuid õppisin, et pimedusel kõrval on alati lootus ja lahkus.”
parallax background
Frances Stonor Saunders, kuraator

Foto: Sophia Spring

„Töötasin koos Kaupoga „Mille Sina võtaksid?” varasema näituse kallal detsembris 2018, seega, kui ta mulle 2022. aasta suvel helistas ja pakkus, et teeksime teistsuguse versiooni ning keskenduksime Ukraina kriisile, siis olin kohe nõus. Koos tõlgi ja korraldaja, Ulyana Osovska, ning dokumentaalfilmide režissööri, Heilika Pikkoviga, asusime Kaupo autoga 12.detsembril Tallinnast teele. Ta sõidutas meid ohutult läbi lumetormide Riiga, siis Vilniusesse, siis pika tee läbi Poola Przemysli piirilinna, tehes kõikjal peatusi, et kohtuda inimestega, kes olid nõustunud näitusel osalema.
Jätsime auto Przemysli ning reisisime rongiga Lvivi, sealt edasi öörongiga Kiievisse, et kohtuda näitusel osalevate riigisiseste põgenikega. Meil vedas, meie sealviibimise ajal ei kõlanud nendes kaunites linnades ühtegi õhurünnaku sireeni. Ainsaks peavaluks olid nurjatud libedad munakivid. Enamuse ajast vaatasin jalgade ette, samal ajal palvetades, et mu uued talvesaapad hoiaksid mind püsti ja säästaks meie Ukraina võõrustajaid, et nad mind jalaluumurruga haiglasse viima ei peaks. Lahkusin Kiievist 22.detsembril ja järgenval hommikul olin Poolas. 24. detsembril olin kodus, kuid Kiievis kõlasid õhurünnaku sireenid, mil saabus Putini jõulukingitus ja jätkus Ukraina sihtmärkide ründamine.”