Sissejuhatus ja avakõned

Borš ja Ukraina kuuluvad lahutamatult kokku. Nüüd on ukrainlaste rahvussupp arvatud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.

Borširetsepte on väga palju. Leidub nii looma-, sea-, lamba- kui linnulihaborši, Poltavas pannakse borši sisse klimpe, Doni kasakate borš valmib aga hoopis seenepuljongil, Odessa ja Mõkolajivi kandi boršist ei tohi puududa oad, Tšernigivi kandi omast aga hapu õun. Mõnda borši tehakse värske, mõnda hapukapsaga, mõnel pool lisatakse supile paprikat, mõnel pool kartulit.
Kõigile neile erinevustele vaatamata kehtib aga alati üks kindel reegel ilma milleta ei saa – ribadeks hakitud peet keedetakse eraldi ja lisatakse supile alles lõpus. Peeti keedetakse puljongis või vees, kuhu pannakse tubli annus suhkrut. Peedileotisele lisatakse ka purustatud tomateid ja tomatipastat. Kõige lõpus valatakse peedi juurde äädikat või sidrunimahla, mis annabki supile hapukasmagusa maitse.

Peakokk: Viktor Jelissejev; kokad: Indrek Visbevski, Kaido Pihkva

Смачного! Слава Україні!

Pärast kuudepikkust vägede koondamist Ukraina piiril alustas Venemaa president Vladimir Putin 24. veebruaril ulatuslikku sissetungi. Samal päeval eitas ta vandenõuteooriatega koormatud kõnes iseseisva Ukraina olemasolu ning väitis ilma tõenditeta, et Ukrainas kiusatakse taga vene vähemust ning riigis on võimul natsid.

„Inimõigused on möödapääsmatud ja võimsad” ning neid „ei saa ära võtta diktatuurid ega kustutada vaesus,” ütles ÜRO peasekretär Guterres 28. veebruaril videopöördumises.
Venemaa tõlgendus rahvusvahelisest korrast on lahutamatult seotud riigi autokraatliku režiimiga, mis on edukalt toetanud sarnaseid valitsusi kõikjal maailmas. Venemaa toetab jõude, mis õõnestavad demokraatiat EL-i riikides ning on aktiivselt vastu demokrati-seerimisliikumistele nii oma naabruses kui mujal.
Venemaa sõda Ukraina vastu on vastuseis demokraatlikele väärtustele, mis seab ohtu Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Lääs seisab silmitsi väljakutsega võidelda veendunult demokraatia eest ja säilitada rahvusvahelist õiguskorda. Milline olukord on aga „sõjalise operatsiooni” taustal kujunenud Valgevenes ja Venemaa? Mis saab neist riikidest edasi?

Inimõigused ja julgeolek on tihedalt seotud. Mõned riigid rakendavad inimõigusi propageerivat retoorikat agressiivse vahendina teiste riikide õõnestamiseks ning destabiliseerimiseks. 
ÜRO põhikirja artikkel 2 lõige 4 sätestab, et „kõik ÜRO liikmed hoiduvad rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega. ”
Reeglitel põhinev maailmakord püsib vaid siis, kui seda korda kõige jämedamalt rikkuvatele tegudele nagu sõja- ja inimsusevastased ning genotsiidi- ja agressioonikuriteod, järgneb karistus. Praegu ei ole olemas ühtegi rahvusvahelist kohut ega tribunali, mis võiks võtta Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna vastutusele Ukraina vastu toime pandud agressioonikuritegude eest. Olukorra lahendamiseks tuleb asutada vastav eritribunal.
Rahvusvaheline kriminaalkohus on alustanud oma pädevuses menetlust, et uurida Ukrainas toime pandud sõja- ja inimsusevastaseid ning genotsiidikuritegusid.

Vaba suhtlus

Korraldaja jätab endale õiguse teha ajakavas ja esinejate osas muudatusi.
Sissepääs kutsetega.

Otseülekannet veebi vahendusel ei toimu.

MTÜ Inimõiguste Instituudi korraldusmeeskond:

Aet Kukk: aet.kukk@eihr.ee

Inimõiguste Instituut, tegevjuht

Terje Varem: terje.varem@eihr.ee

Inimõiguste Instituut, projektijuht

Vootele Hansen: info@eihr.ee

Inimõiguste Instituut, juhatuse esimees

Volha Shukaila

Valgevenest pärit sõltumatu fotoajakirjanik, fototoimetaja ja visuaalekspert. Ta töötas Valgevene suurimas sõltumatus veebimeedia kanalis fototoimetajana kui võimud panid TUT.BY 18. mail 2021 kinni ja 15 inimest vahistati, ning Volha lahkus julgeoleku kaalutlustel riigist. Shukaila pilte on avaldatud erinevates Valgevene ja välismeedia väljaannetes, sealhulgas TUT.BY, BelaPAN, Le Monde, Der Spiegel ja mujal. Tema tehtud Valgevene meeleavalduste fotod on jõudnud Fotografiskasse Tallinnas, MO muuseumi Vilniuses, Pilecki Instituuti Berliinis ning Maison des journalistes majja Pariisis ning mujale.

Nadia Buzhan

Minskist pärit fotoajakirjanik. Nadia Buzhan kajastab oma töödes vabaduse ja religiooni temaatikat. Ta sai 2021. aastal maailma pressifoto auhinna. Hetkel töötab Nadia sõltumatu fotograafina. Valgevene meeleavalduste kajastamise ajal töötas ta Nasha Nivas, Valgevene kõige vanema ajalehe juures. Tema töid on näidatud Lodzi fotofestivalil 2021, Mystetskyi arsenalis Kiievis 2021, Oradeas Rumeenias 2021, MO muuseumis Vilniuses 2021, Fotografiskas Tallinnas 2020, Aff Galerie`is Berliinis 2016, CECHis Minskis 2014, Valgevene pressifoto näitusel 2015 ja TUT.BY galeriis Minskis 2019.

Kaupo Kikkas

Ta on Eesti visuaalkunstnik ja fotograaf, kelle töödes korduvad looduse ja muusika temaatika. Sageli öeldakse, et ta portreteerib ka oma subjekte meloodiliselt ning tundlikult. Tema projekt "What Would You Take?" (Mida sina kaasa haaraksid?) portreteerib ukrainlasi ning kajastab vaikelu seeriat. Näitus avatakse mais Londonis. Kauppo pildistab ukrainlasi Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ukrainas ja Suurbritannias.

Pussy Riot: Putini tuhk

"Liituge meie liikumisega, mis seisab vastu kaasaja kõige ohtlikumale diktaatorile."
Putini tuhk sai alguse augustis 2022, kui Pussy Riot põletas Venemaa presidendi portree (10 x 10 jalga), viis läbi rituaale ning loitsis, et Putinit ära ajada. Taidetenduses osales kaksteist naist. Osalemiseks pidid naised Venemaa presidendi vastu tundma teravat viha ja vastumeelsust. Enamik osalejaid olid ukrainlased, valgevenelased või veneleased. Nadya Tolokonnikova võttis filmi üles, monteeris, stiliseeris ja valis muusika.

Vt. Putini tuhk!