10. detsember on rahvusvaheline inimõiguste päev 2022

79% Eesti elanikest on veendunud, et Eestis järgitakse inimõigusi

Inimõiguste Instituudi tellimusel viis Turu-uuringute AS novembris läbi veidi enam kui 1000 Eesti elaniku seas läbi  arvamusbaromeetri, et uurida Eesti elanike hoiakuid inimõiguste olukorra kohta riigis.  Alates 2012 aastast läbiviidav uuring on järjekorras viies ja kajastab lisaks Eesti Vabariigi kodanike arvamusele ka Eestis elavate välisriikide kodanike ja kodakondsuseta inimeste seisukohti.

79% Eesti elanikest on veendunud, et meie riigis on inimõigustega kõik korras. 90% küsitletutest leidis, et inimõiguste tagamine on demokraatliku õigusriigi julgeoleku tagamise vajalik eeltingimus ning 77% on nõus, et Eesti põhiseadus kaitseb isiku õigusi ja väärtusi. 70% kõigist vastajatest leidis, et sõja korral on riigi ja ühiskonna huvid tähtsamad üksikisiku huvidest. 63% Eesti kodakondsusega vastajaid leiab, et paljude kodanike topeltkodakondsus võib teatud situatsioonis ohustada riigi julgeolekut.

 

Ka tänavu küsiti, kas Eestis järgitakse inimõigusi, millised on olulisemad inimõigused ning paluti hinnata, kas inimõiguste tagamine on demokraatliku õigusriigi julgeoleku tagamise vajalik eeltingimus.

Seekord uuriti uue küsimuste blokina vastajate hinnangut topeltkodakondsust puudutavatele küsimustele. Kas topeltkodakondsus annab osale kodanikest oluliselt rohkem poliitilisi ja majanduslikke privileege ja õigusi võrreldes ainult ühte kodakondsust omavate kodanikega, samuti uuriti, kas topeltkodakondsus võib lõhkuda ühiskonna ühtsust ja identiteeti või mitte ning kas paljude kodanike topeltkodakondsus võib teatud situatsioonis ohustada riigi julgeolekut või mitte.

Uuringust selgub, et 79% Eesti elanikest on veendunud, et meie riigis järgitakse inimõigusi. Eelmisel aastal samal ajal oli see protsent 81. Eesti kodakondsust omavate seas oli see vastavalt 81%, Venemaa kodakondsust omavate seas 63%, määratlemata kodakondsusega vastajate seas 69% ning muu riigi kodakondsusega vastajate seas 69%. Samuti oli seda meelt valdav enamus 15-19aastaseid (93%), 20-29aastaseid (87%) ja kõrgharitud vastajaid (89%). Kõige vähem leidsid, et inimõigustega on kõik korras Kirde-Eestis (60%) elavad ja vene rahvusest (59%) elanikud. Muu riigi kodanike seas oli vastav protsent 84.

Uuringu tellija, instituudi juhatuse liige  Mart Rannut täheldas: „Tulemuste põhjal võib eeldada, et põhiliseks erinevuste tekitajaks on eesti keele väga vähene oskus, kartus eestikeelses kogukonnas hakkama saada ning venekeelse meedia- ja inforuumi piiramine. Samuti võimalik üleminek täiesti eestikeelsele haridusele, üleskutsetele piirata vene keele tundide arvu õppeasutustes ja avalikes teenustes ning väärtuskonfliktid seoses punamonumentidega.“ 

Uuringus küsiti ka, kas võib olla olukordi, kui riigi ja ühiskonna huvid on üksikisiku huvidest tähtsamad. Kui aasta tagasi vastas 75%, et sõjaseisukorras on riigi ja ühiskonna huvid tähtsamad üksikisiku huvidest, siis seekord oli seda meelt 70%, samas leidis ainult 44%, et see on oluline ka terrorirünnaku järel – aasta tagasi oli vastav näitaja 61%. Oluliselt on ka langenud hinnang nagu tuleks ühiskonna huvid seada esiplaanile pandeemia (45 % vs. 55%) ja kliimakatastroofi või loodusõnnetuse (43 vs. 58%) korral.

Suurem toetus ühiskonna huvidele üksikisiku ees (77%) oli eestlaste hulgas, madalaim toetus (50%) ühiskonna huvidele oli vene rahvuse ja määratlemata kodakondust omavate (46%) vastajate seas ning Kirde -Eestis elavate (58%) inimeste hulgas. 

Instituudi tegevjuht Aet Kukk: „Tuleb tõdeda, et proportsionaalselt on tulemus kõikides vastanute rühmades võrreldes eelmise aasta lõpus tehtud küsitlusega muutunud individualistlikumaks ja negatiivsemaks, esikohal on individualistlikud väärtused. Inimeste hinnangut inimõiguste ja julgeoleku kohta mõjutavad oluliselt nende peamine suhtluskeel, rahvus, kodakondsus, haridustase ja sissetulek, sotsiaalne positsioon ja ka elukoht. Eeldada võib, et vastajate hinnanguid on mõjutanud Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ning võimalikud suured riiklikud infrastruktuuriobjektide ehitused (Rail Baltica, võimalik tuumajaam, Nursipalu harjutusväljak, võimalikud tööstushoonete- ja tuuleparkide ehitused) on vastajaid teinud kartlikuks ja keskendutakse pigem enda heaolule kui üldistele ühiskonna huvidele.“ 

Ta jätkas: „Peab nentima, et mõnikord tuleb armastatud väärtuste vahel valida, ehk kui peaks toimuma eksistentsiaalne rünnak riigile, siis ei pruugi olla võimalik hoida kõiki inimõigusi sama hästi kui rahuajal. See käib ka omandi ehk kodu kohta. Oleme kõik kokku puutunud okupatsioonirežiimiga, kus otsused tehti ühepoolselt, eraomand sundriigistati ja elanike arvamusi ei küsitud kunagi. Kui inimõigustega oleks olukord halvasti, vaevalt et siis riikki hästi hoitud on. Ideaalis ei peaks ühte üldse teisest lahutama või teisele vastandama.“

Kõige olulistemaks inimõiguseks peetakse endiselt õigust elule (65%) ja õigust tasuta arstiabile (64%). Huvitav on siinjuures, et õigust elule peetakse siiski aasta aastalt ebaolulisemaks, samas kui 2016. aastast on järjest tõusnud õiguse tasuta arstabile ja ravile tähtsus.

Õigust haridusele ja õigust võrdsusele seaduse ees on väikeste kõikumistega peetud püsivalt enamvähem sama tähtsaks, kuid õigust tööle hindab oluliseks vaid 28% – 2016 aastal arvas nii 51%. Langenud on ka õigust isikuandmete kaitstusele oluliseks pidavate vastajate osakaal: neid on 17%, 2018 oli neid 31%, 2012 – 28%.

Küsimusele kas teie pooldate topeltkodakondsuse lubamist Eestis vastas kõigist vastanutest 48% jaatavalt, 45% eitavalt. Märkimisväärse tasakaalu lõpptulemustes toovad esile vastajate profiilid: kui Eesti kodakondsusega vastajatest on topeltkodakondsuse poolt 44% ja vastu 49%, siis Venemaa kodakondstete seas on poolehoid topeltkodakondsusele 82% ja vastu 11%. Määratlemata kodakondusega vastajate seas pooldab topeltkodakondsust 71%, muu riigi kodakondsete seas 76%. Rahvuse lõikes toetas topeltkodakondsust 37% eestlastest, vastu 57%, samas vene rahvusest vastajate seas oli see 73%, vastu 20%. Toetus oli suurem ka Kirde-Eestis (73%), madalaim Viljandimaal (14%). Tallinnas toetas topeltkodakondsust 58%, vastu oli 35%. Topeltkodakondsuse poolt olid enamasti nooremad vanuserühmad: õpilased, üliõpilased ja isiku- või klienditeeninduses töötavad vastajad. Selline suur nihe mõjutab ka keskmist tulemust, kuid näitab siiski, et eri rahvuste ja Eesti kodakondsust omavate ja mitteomavate vastajate pinnal on väärtushinnangud vägagi erinevad.

Samas küsimusele, kas topeltkodakondsus annab osale kodanikest oluliselt rohkem poliitilisi ja majanduslikke privileege või õigusi võrreldes kodanikega, kes omavad ainult ühte kodakondsust, vastas kõigist vastanutest jaatavalt 60%. Väikese nihkega kordub sama protsent kõigist rahvusest, kodakondsusest, vanusest, soost ja elukohast pärit vastajate seas. Kõik antud teemaga seotud küsimused nõuaks täpsustamiseks kindlasti fookusgrupi uuringut, et mõista, mida näiliselt ühtmoodi vastajad konkreetselt mõtlevad: kas vaba reisimist, vaba elukoha valikut, vabadust otsustada, kuhu maksta makse, valimisõigust, isiklikku heaolu  või midagi muud.

Kas topeltkodakondsus võib murendada ühiskonna ühtsust ja identiteeti või mitte? Kõigist vastanutest leiab 47% et võib, 43% nii ei arva. Põhiliselt ei karda topeltkodakondsusest tulenevaid ohte ühiskonna sidususele ja identiteedile Venemaa kodakondsed (75%) ja määratlemata kodakondsusega (66%) vastajad, samuti vene rahvusest (67%) ning muu riigi kodanikud (84%). 

Instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen: “Arvata võib, et motiivid ja argumendid sellele küsimusele vastanute seas on  taas erinevad, sõltuvalt isiklikest väärtustest, hinnangutest ja olukordadest. Rahva arvamuse puhul saame rääkida nn tajutavatest inimõigustest. Arutlus inimõiguste üle on tänapäeval lahutamatu osa kultuurist, mille abil inimesed maailma mõtestavad. Teave, mis meieni iga päev jõuab, ning sündmused, mis meiega juhtuvad – kõik see mõjutab meie inimõiguste taju pilti ja võib seda ka muuta.“

 

Varasemad uuringud: Vt siit