Privaatsus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad (2014)

 

Uuringu tulemustest selgus, et vaid 18% inimestest hindavad oma teadmisi heaks või väga heaks selle kohta, milliseid andmeid nende kohta kogutakse. 36% hindas oma teadmisi rahuldavateks ja 43 % vähesteks või täiesti puudulikeks. Eelkõige hindavad oma teadmisi madalalt vanemaealised isikud. Kuna uuringust selgus ka, et peamiseks andmekaitse eest vastutajaks peetakse inimest ennast, siis tekib küsimus, mil määral on vastutus sellistel tingimustel võimalik?

Sotsiaalvõrgustikud, pilveteenused, nutiseadmed ja nende rakendused, videojälgimissüsteemid ja muud sarnased tehnoloogiad on saanud osaks meie igapäevaelust ning määravad tihtipeale kasutaja eraelu ja isikuandmete kaitse piirid. Käesoleva, 2014. aasta Inimõiguste Instituudi uuring keskendub privaatsusõiguse ühele aspektile, nimelt informatsioonilisele privaatsusele ehk informatsioonilise enesemääramise õigusele ja selle kaitstusele igapäevaselt kasutatavate tehnoloogiate kontekstis.

Uuringu käigus küsiti samuti, kes peaks inimeste arvates isikuandmete kaitstuse eest internetis vastutama. Sarnaselt üleeuroopalise Eurobaromeetri uuringuga selgus, et 84% vastajatest nõustus sellega, et isikuandmete kaitstuse eest internetis peaks vastutama eelkõige inimene ise. Üllatav oli see, et 55% inimestest tajus vastutavana Euroopa Liitu ja vaid 24% riiki. Ilmselt on tulemusi mõjutanud meediakajastused seoses Euroopa Kohtu otsusega, mis käsitles „õigust olla unustatud”, või Euroopa Liidu andmekaitsereformiga.

llatavaks võib pidada ka seda, et 47% inimestest vastasid, et nad loevad enne nõustumist teenuste privaatsustingimused läbi, 22% mõnikord ning 22% harva või mitte kunagi. Tulemusi arutanud eksperdid olid väga skeptilised selle tulemuse suhtes. Valdavalt oldi seisukohal, et ilmselt inimesed andsid n-ö sotsiaalselt soovitud vastuse selles punktis. Eelkõige tekib vastustes vastuolu seetõttu, et need tingimused on tihtipeale pikad ning keerukad tekstid, millest ei loe kergesti välja, milliseid andmeid töödeldakse ja millised on riskid. Sellest tulenevalt tekib kahtlus, kas tegu on siiski „teadliku nõusoleku” andmisega.

Uuringu tulemuste kohaselt kasutavad inimesed korraga mitmeid erinevaid privaatsust kaitsvaid strateegiaid, kõige sagedamini 10–12 tegevust (küsimuses 19st nimetatud tegevusest). Kõige enam kasutatakse strateegiatest info tagasihoidlikku jagamist, siis tehnilisemaid strateegiaid, näiteks paroole, turvatarkvara. Suur osa vastanutest (69%) nimetas ka sotsiaalset stenograafiat – info jagamist selliselt, et see oleks arusaadav vaid valitud isikutele. Kõige vähem rakendatakse strateegiana enda kohta valeinfo avaldamist, sõnumite krüpteerimist, mitme identiteedi kasutamist. Kõige vähem teatakse tehnoloogiatel põhinevaid strateegiaid, näiteks krüpteerimist, brauseri ajaloo või küpsiste kustutamist, veebikeskkonna või nutirakenduste pakutavate privaatsusseadete kasutamist jne. Naiste kasutatavad strateegiad on pigem sotsiaalsed, mehed eelistavad tehnoloogial põhinevaid strateegiaid. Nooremate inimeste repertuaar on privaatsuse kaitse strateegiate osas kõige laiem, mis tuleneb ilmselt sellest, et nende tegevused on ka mitmekesisemad. Aktiivsed internetikasutajad on eri strateegiate olemasoluga paremini kursis ja kasutavad erinevaid privaatsust kaitsvaid tegevusi enam kui tagasihoidlikud kasutajad.

Uuringu I osa – Saateks

Uuringu II osa – Uuringu kokkuvõte

Uuringu III osa – Uuringu teoreetilised ja empiirilised lähtealused

Uuringu IV osa – Uuringu metodoloogia ja tulemused

Uuringu osa IV Lisa 1 — Privaatsusuuringu ankeet

Uuringu V osa – Privaatsusõiguse ja andmekaitse õiguslikud aspektid

Uuringu VI osa – Soovitused ja ettepanekud meediaasutustele

 

Pressiteade: Privaatsuse säilitamine algab teadlikumast ühiskonnast