Vastu võetud 26.09.1991

(õ) 17.11.2008

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26.09.1991. a otsus Eesti Vabariigi ühinemisest rahvusvaheliste lepingutega*

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Mitteametlik tõlge

Vt Riigi Teataja ja ÜRO

 

Käesolevast paktist osavõtvad riigid,

pidades silmas, et vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas väljakuulutatud printsiipidele on vabaduse, õigluse ja üleüldise rahu aluseks inimühiskonna iga liikme väärikuse ning võrdsete ja võõrandamatute õiguste tunnustamine,

tunnistades, et need õigused tulenevad inimisikule omasest väärikusest,

tunnistades, et vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile võib vaba inimisiku ideaal, kellel on kodaniku- ja poliitiline vabadus ning kes ei tunne hirmu ega puudust, teoks saada ainult siis, kui luuakse tingimused, kus igaüks võib kasutada oma majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi samuti kui oma kodaniku- ja poliitilisi õigusi,

pidades silmas, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaselt on riigid kohustatud edendama inimese õiguste ja vabaduste üldist austamist ja nendest kinnipidamist,

pidades silmas, et iga inimene, kandes kohustusi teiste inimeste ja kollektiivi ees, kuhu ta kuulub, peab taotlema käesolevas paktis tunnustatud õiguste edendamist ja järgimist, lepivad kokku alljärgnevas.

I osa

Artikkel 1

1. Kõigil rahvastel on enesemääramise õigus. Seetõttu kehtestavad nad vabalt oma poliitilise staatuse ning kindlustavad vabalt oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu.

2. Endale seatud eesmärkide nimel võivad kõik rahvad vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse, kahjustamata sealjuures mingisuguseid kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest vastastikuse kasu printsiibil põhinevast majanduslikust koostööst ja rahvusvahelisest õigusest. Ükski rahvas ei või olla ilma jäetud talle kuuluvatest elatusvahenditest.

3. Kõik käesolevast paktist osavõtvad riigid, sealhulgas need, kellel lasub vastutus omavalitsuseta ja hooldusaluste territooriumide valitsemise eest, peavad vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale edendama enesemääramisõiguse teostamist ja austama seda õigust.

II osa

Artikkel 2

1. Iga käesolevast paktist osavõttev riik kohustub austama ja tagama kõikidele tema territooriumil asuvatele ja tema jurisdiktsioonile alluvatele isikutele õigused, mida tunnustab käesolev pakt, tegemata mingit vahet rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude tõekspidamiste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi, sünni või mõne muu asjaolu põhjal.

2. Kui seda ei näe ette juba olemasolevad seadusandlikud või muud vahendid, kohustub iga käesolevast paktist osavõttev riik vastavalt oma konstitutsioonilistele protseduuridele ja käesoleva pakti sätetele võtma kasutusele abinõud selliste seadusandlike või muude vahendite rakendamiseks, mis võivad osutuda vajalikeks käesolevas paktis tunnustatud õiguste teostamisel.

3. Iga käesolevast paktist osavõttev riik kohustub:
a) tagama igale isikule, kelle käesoleva paktiga tunnustatud õigusi ja vabadusi on rikutud, efektiivse õigusliku kaitse isegi siis, kui selle seaduserikkumise panid toime ametiisikud;
b) tagama, et iga kaitset vajava isiku õiguse õiguslikule kaitsele määraksid kindlaks kompetentsed kohtu-, administratiiv- või seadusandlikud võimud või mis tahes teine kompetentne organ, kes on selleks ette nähtud riigi õigusliku süsteemiga, ja laiendama kohtuliku kaitse võimalusi;
c) kindlustama õigusliku kaitse kohaldamist kompetentsete võimude poolt, mil iganes see on võimalik.

Artikkel 3

Käesolevast paktist osavõtvad riigid kohustuvad tagama meestele ja naistele võrdse õiguse kasutada kõiki käesolevas paktis ettenähtud kodaniku- ja poliitilisi õigusi.

Artikkel 4

1. Kui riigis valitseb erakorraline seisukord, mis ähvardab rahva elukäiku ja millest ametlikult teatatakse, võivad käesolevast paktist osavõtvad riigid käesolevast paktist tulenevatest kohustustest taganeda vaid sedavõrd, kuivõrd seda nõuab olukorra teravus, tingimusel, et kasutuselevõetud abinõud ei oleks vastuolus nende riikide teiste kohustustega rahvusvahelise õiguse järgi ega tooks endaga kaasa diskrimineerimist rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse või sotsiaalse päritolu põhjal.

2. Selle sättega ei või põhjendada mingisugust taganemist artiklitest 6, 7, 8 (1. ja 2. punkt), 11, 15, 16 ja 18.

3. Iga käesolevast paktist osavõttev riik, kes kasutab taganemisõigust, peab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu teistele käesolevast paktist osavõtvatele riikidele viivitamatult teatama, missugustest sätetest ta taganes, ja põhjustest, mis sellise otsuse tingisid. Samuti tuleb nimetatud vahendaja kaudu teatavaks teha kuupäev, mil sätetest mittekinnipidamine lõpetatakse.

Artikkel 5

1. Käesolevas paktis ei tohi midagi tõlgendada selliselt, nagu oleks mõnel riigil, grupil või isikul õigus tegutsemiseks või tegudeks, mis on suunatud ükskõik milliste käesolevas paktis tunnustatud õiguste või vabaduste kaotamisele või nende piiramisele suuremas ulatuses, kui seda näeb ette käesolev pakt.

2. Keelatud on piirata või vähendada ükskõik milliseid inimese põhiõigusi, mida tunnustatakse või mis kehtivad mõnes käesolevast paktist osavõtvas riigis seaduse, konventsioonide, reeglite või tavade alusel, ettekäändel, et käesolev pakt selliseid õigusi ei tunnusta või et selles tunnustatakse neid väiksemas ulatuses.

III osa

Artikkel 6

1. Igal inimesel on võõrandamatu õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.

2. Maades, kus pole kaotatud surmanuhtlust, võib surma mõista ainult kõige raskemate kuritegude eest vastavalt seadusele, mis kehtis kuriteo toimepanemise ajal ja mis ei ole vastuolus käesoleva pakti ning genotsiidi ärahoidmise ja selle eest karistamise konventsiooni sätetega. Seda karistust võib täide viia vaid kompetentse kohtu lõpliku otsuse põhjal.

3. Juhul kui tapmine kujutab endast genotsiidi, tuleb silmas pidada, et antud artiklis ei anna miski käesolevast paktist osavõtvatele riikidele õigust mis tahes viisil taganemiseks ükskõik millistest kohustustest, mis on vastu võetud vastavalt genotsiidi ärahoidmise ja selle eest karistamise konventsiooni sätetele.

4. Igal surmamõistetul on õigus paluda armu või kohtuotsuse pehmendamist. Amnesteerida, armu anda või surmanuhtlust asendada võib kõikidel juhtudel.

5. Surmanuhtlust ei mõisteta kuritegude eest, mille on toime pannud nooremad kui kaheksateistkümneaastased isikud, ega viida seda täide rasedate naiste suhtes.

6. Ühelegi paktist osavõtvale riigile ei või miski käesolevas artiklis olla aluseks surmanuhtluse muutmise edasilükkamiseks või sellest keeldumiseks.

Artikkel 7

Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.

Artikkel 8

1. Kedagi ei tohi pidada orjuses; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud.

2. Kedagi ei tohi pidada vabaduseta seisundis.

3. a) Kedagi ei tohi panna sunniviisilisele või kohustuslikule tööle;
b) maades, kus kuriteo eest võib mõista vabadusekaotuse koos sunnitööga, ei loeta punkti 3 (a) sunnitööd keelavaks, kui see karistus on mõistetud kompetentse kohtu otsuse põhjal;
c) käesolevas punktis termin «sunniviisiline või kohustuslik töö» ei hõlma:
i) ükskõik millist alapunktis (b) mainimata tööd või teenistust, mida reeglina peab teostama kohtu seadusliku korralduse põhjal vangis olev või vangistusest tingimisi vabastatud isik;
ii) ükskõik millist sõjalise iseloomuga teenistust, maades aga, kus tunnustatakse sõjaväeteenistusest keeldumist poliitilistel või usulis-eetilistel motiividel, mis tahes teenistust, mida seadus sellistel motiividel sõjaväeteenistusest keeldunud isikutele ette näeb;
iii) ükskõik millist teenistust, mis on kohustuslik erakorralise seisukorra või õnnetuse korral, mis ohustab elanikkonna elu või heaolu;
iv) ükskõik millist tavaliste kodanikukohuste hulka kuuluvat tööd või teenistust.

Artikkel 9

1. Igal inimesel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Kedagi ei tohi meelevaldselt vahistada või kinni pidada. Kelleltki ei tohi vabadust võtta muidu kui üksnes seadusega kehtestatud alustel ja korras.

2. Igale inimesele, keda vahistatakse, teatatakse kohe vahistamise põhjus ning esitatakse võimalikult kiiresti süüdistus.

3. Iga vahistatud või kriminaalsüüdistuse põhjal kinnipeetud isik toimetatakse kiires korras kohtuniku või mõne teise ametiisiku juurde, kellele seaduse järgi kuulub täidesaatev kohtulik võim, õigus asja mõistliku aja jooksul kohtulikult arutada või isik vabastada. Kohtulikku arutamist ootavate isikute vahi all pidamine ei pea olema üldreegliks, kuid nende vabastamise võib teha sõltuvaks kohtusse ilmumise, kohtulikust arutamisest selle mis tahes staadiumis osavõtmise või vajaduse korral ka kohtuotsuse täidesaatmisele ilmumise garantiist.

4. Igaühel, kellelt on võetud vabadus aresti või vahi all pidamise teel, on õigus tema asja arutamisele kohtus, et see kohus võiks viivitamatult teha otsuse tema kinnipidamise seaduslikkuse suhtes ja anda korralduse tema vabastamiseks, kui kinnipidamine on ebaseaduslik.

5. Igaühel, kes on langenud ebaseadusliku aresti või vahi all pidamise ohvriks, on õigus kompensatsiooninõudele, millel on hagi jõud.

Artikkel 10

1. Kõikidel isikutel, kellelt on võetud vabadus, on õigus humaansele kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele.

2. a) Erandlike asjaolude puudumisel paigutatakse kaebealused süüdimõistetuist eraldi ja neile määratakse režiim, mis vastab nende kui süüdi mõistmata isikute staatusele;
b) alaealised kaebealused eraldatakse täisealistest ja toimetatakse lühima aja jooksul kohtusse otsuse tegamiseks.

3. Pönitentsiaarsüsteem näeb vangidele ette sellist režiimi, mille oluliseks eesmärgiks on nende parandamine ja sotsiaalne ümberkasvatamine. Alaealised seaduserikkujad eraldatakse täisealistest ja neile määratakse režiim, mis vastab nende eale ja õiguslikule staatusele.

Artikkel 11

Kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust.

Artikkel 12

1. Igaühel, kes seaduslikult viibib mingi riigi territooriumil, on õigus selle territooriumi piires vabalt liikuda ja elukohta valida.

2. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt, kaasa arvatud kodumaa.

3. Eespool mainitud õigused ei või olla mingite piiramiste objektiks peale nende, mida näeb ette seadus ja mis on vajalikud riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise või moraali või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja mis on kooskõlas teiste käesolevas paktis tunnustatud õigustega.

4. Kelleltki ei tohi meelevaldselt võtta õigust sõita oma kodumaale.

Artikkel 13

Välismaalast, kes seaduslikult viibib mõne käesolevast paktist osavõtva riigi territooriumil, võib sealt välja saata üksnes seadusega kooskõlas tehtud otsuse põhjal ja tal on õigus, kui seda ei välista riigi julgeoleku imperatiivsed huvid, nõuda oma väljasaatmise põhjendamist, oma süüasja läbivaatamist kompetentse võimu või isiku või isikute poolt, kelle kompetentsed võimud on selleks spetsiaalselt määranud. Tal on õigus olla sel eesmärgil toimetatud selle võimu, isiku või isikute ette.

Artikkel 14

1. Kõik isikud on kohtute ja tribunalide ees võrdsed. Igaühel on õigus mis tahes talle esitatud kriminaalsüüdistuse läbivaatamisel või tema õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel mingi tsiviilprotsessi käigus kohtuasja õiglasele ja avalikule arutamisele kompetentse, sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt, mis on loodud seaduslikul alusel. Ajakirjanike ja publiku viibimise kogu protsessil või osal sellest võib keelata demokraatliku ühiskonna moraali, avaliku korra või riikliku julgeoleku kaalutlustel või kui seda nõuavad poolte eraelu huvid või erilistel asjaoludel — sel määral, kui see on kohtu arvates hädavajalik —, mil avalik arutamine tuleks õigusemõistmisele kahjuks; ometi peab mis tahes kriminaal- või tsiviilasjas tehtud otsus olema avalik, välja arvatud juhud, kui alaealiste huvid nõuavad muud või kui kohtuasi puudutab abielutülisid või laste hooldamist.

2. Igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda loetakse süütuks, kuni tema süü pole seaduse kohaselt tõestatud.

3. Igaühel on õigus mis tahes temale esitatud kriminaalsüüdistuse arutamisel vähemalt järgmistele garantiidele täieliku võrdõiguslikkuse alusel:
a) olla talle esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjendusest üksikasjalikult ja kiiresti informeeritud keeles, mis on talle arusaadav;
b) omada küllaldaselt aega ja võimalusi kaitse ettevalmistamiseks ja kontaktiks enda poolt valitud kaitsjaga;
c) kohtupidamisele ilma põhjendamata viivituseta;
d) kohtupidamisele tema enda juuresolekul ja võimalusele kaitsta end ise või enda valitud kaitsja läbi; kaitsja puudumisel olla sellest õigusest informeeritud ja omada määratud kaitsjat, mil iganes õigusemõistmise huvid seda nõuavad. Kaitse on tasuta juhul, kui tal puuduvad piisavad vahendid kaitsjale tasumiseks;
e) üle kuulata tema vastu tunnistajaid või omada õigust sellele, et need tunnistajad üle kuulatakse, samuti omada õigust oma tunnistajate väljakutsumisele ja ülekuulamisele samadel tingimustel, mis kehtivad tema vastu tunnistajate suhtes;
f) tasuta kasutada tõlgi abi, kui ta ei saa aru keelest, milles toimub kohtulik arutamine, või kui ta seda keelt ei räägi;
g) mitte olla sunnitud andma tunnistusi iseenda vastu või tunnistama end süüdi.

4. Alaealiste puhul peab protsess arvestama nende iga ja nende ümberkasvatamisele kaasaaitamist.

5. Igal mis tahes kuriteos süüdimõistetul on õigus sellele, et tema süüdimõistmine ja kohtuotsus vaadatakse läbi kõrgemalseisvas kohtuinstantsis vastavalt seadusele.

6. Kui mingi isik oli lõpliku otsusega süüdi mõistetud kuriteos ja tema suhtes tehtud kohtuotsus hiljem tühistati või kui talle anti armu põhjusel, et mingi uus või äsja ilmnenud asjaolu tõestab vaieldamatult kohtu viga, siis see isik, olles sellise süüdimõistmise pärast karistust kandnud, saab kompensatsiooni vastavalt seadusele, kui ei tõestata, et mainitud tundmatu asjaolu jäi omal ajal avastamata kas täielikult või osaliselt tema enda süü läbi.

7. Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles teda vastavalt seadusele ja iga riigi kriminaalprotsessiõigusele kord juba lõplikult süüdi või õigeks mõisteti.

Artikkel 15

1. Kedagi ei tohi tunnistada süüdi mingis kuriteos mingi tegevuse või hooletuse läbi, mida kuriteo toimepanemise momendil kehtinud riigisisene seadusandlus ja rahvusvaheline õigus ei lugenud kuriteoks. Samuti ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida oleks võidud kohaldada kuriteo toimepanemise momendil. Kui pärast kuritegu kehtestatakse seadusega kergem karistus, kohaldatakse seda seadust ka antud kurjategija suhtes.

2. Käesolevas artiklis ei takista miski ühegi isiku kohtu alla andmist ja karistamist mis tahes teo või hooletuse eest, mida teo toimepanemise momendil vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud üldistele õigusprintsiipidele loeti kuriteoks.

Artikkel l6

Igal inimesel, kus ta ka ei viibiks, on õigus oma õigussubjektsuse tunnustamisele.

Artikkel 17

1. Kellegi isiklikku või perekonnaellu ei tohi meelevaldselt või ebaseaduslikult vahele segada, kellegi korteripuutumatusele, kirjavahetuse saladusele, aule ja reputatsioonile ei tohi meelevaldselt või ebaseaduslikult kallale kippuda.

2. Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste vahelesegamiste ja kallalekippumiste eest.

Artikkel 18

1. Igal inimesel on õigus mõtte, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust omada või vastu võtta usku või veendumusi omal valikul ja vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt kultuse teenimise, religioossete ja rituaalsete tavade ja õpetuste täitmise näol.

2. Kedagi ei tohi allutada sundusele, mis piirab tema vabadust omada või vastu võtta usku või veendumusi omal valikul.

3. Usu ja veendumuste tunnistamise vabadus allub ainult seaduse poolt kehtestatud ja ühiskondliku julgeoleku, korra, tervise ja moraali, samuti teiste isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks vajalikele piiramistele.

4. Käesolevast paktist osavõtvad riigid kohustuvad austama vanemate ja vastavatel juhtudel seaduslike hooldajate vabadust tagada oma laste usuline ja kõlbeline kasvatus vastavalt oma veendumustele.

Artikkel 19

1. Igal inimesel on õigus takistamatult kinni pidada oma arvamustest.

2. Igal inimesel on õigus vabalt arvamust avaldada. See õigus kätkeb vabadust hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid, sõltumata riigi piiridest, nii suuliselt, kirjalikult kui ka ajakirjanduse või kunstiliste väljendusvormide või teiste vahendite kaudu omal valikul.

3. Käesoleva artikli 2. punktis ettenähtud õiguste kasutamine toob kaasa erilised kohustused ja erilise vastutuse. Järelikult võib see olla seotud mõningate kitsendustega, mis aga peavad olema kehtestatud seadusega ja olema hädavajalikud:
a) teiste isikute õiguste ja reputatsiooni austamiseks;
b) riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise ja moraali kaitsmiseks.

Artikkel 20

1. Igasugune sõjapropaganda peab olema seadusega keelatud.

2. Igasuguse rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamine, mis kujutab endast diskrimineerimisele, vaenulikkusele ja vägivallale õhutamist, peab olema seadusega keelatud.

Artikkel 21

Tunnustatakse õigust rahulikele koosolekutele. Selle õiguse kasutamine ei allu mingitele kitsendustele peale nende, mis on kehtestatud vastavalt seadusele ja mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riikliku või ühiskondliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise ja moraali või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.

Artikkel 22

1. Igal inimesel on õigus assotsieeruda, kaasa arvatud õigus luua ametiühinguid ja astuda neisse oma huvide kaitseks.

2. Selle õiguse kasutamine ei allu mingitele kitsendustele peale nende, mis on ette nähtud seadusega ja mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riikliku või ühiskondliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise ja moraali või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei tee takistusi selle õiguse seaduslikule piiramisele isikute suhtes, kes kuuluvad relvastatud jõudude ja politsei koosseisu.

3. Miski käesolevas artiklis ei anna riikidele, kes võtavad osa Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1948. aasta konventsioonist assotsiatsioonide vabaduse ja organiseerumise õiguse kaitseks, õigust vastu võtta seadusandlikke akte, mis kahjustavad mainitud konventsioonis ettenähtud garantiisid, või rakendada seadust sel viisil, et see kahjustaks neid garantiisid.

Artikkel 23

1. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus kaitsele ühiskonna ja riigi poolt.

2. Abieluealisteks saanud meestel ja naistel on õigus abielluda ja õigus asutada perekonda.

3. Ühtegi abielu ei tohi sõlmida abiellujate vaba ja täieliku nõusolekuta.

4. Käesolevast paktist osavõtvad riigid peavad võtma tarvitusele abinõud, et tagada abikaasade õiguste ja kohustuste võrdsus abiellu astumise, abielus olemise ja selle lahutamise suhtes. Abielulahutuse korral peab olema ette nähtud kõikide laste kaitse.

Artikkel 24

1. Ilma igasuguse diskrimineerimiseta rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi või sünni põhjal on igal lapsel õigus sellistele kaitsemääradele, mida tema kui lapseealise seisund nõuab perekonnalt, ühiskonnalt ja riigilt.

2. Iga laps tuleb registreerida viivitamatult pärast tema sündi ja tal peab olema nimi.

3. Igal lapsel on õigus kodakondsusele.

Artikkel 25

1. lgal kodanikul peab ilma artiklis 2 mainitud mis tahes diskrimineerimiseta ja põhjendamata kitsendusteta olema õigus ja võimalus:
a) kas vahetult või siis vabalt valitud esindajate kaudu osa võtta riigi valitsemisest;
b) hääletada ja olla valitud kehtivatel korralistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel ja mis kindlustavad valijate tahte vaba väljenduse;
c) pääseda omal maal riigiteenistusse üldise võrdsuse juures.

Artikkel 26

Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on ilma igasuguse diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele. Selles suhtes tuleb igasugune diskrimineerimine keelata seadusega ja seadus peab kõikidele isikutele garanteerima võrdse ja efektiivse kaitse igasuguse diskrimineerimise vastu, olgu see siis rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude tõekspidamiste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi, sünni või muu asjaolu põhjal.

Artikkel 27

Maades, kus eksisteerivad etnilised, usulised või keelelised vähemusrühmad, ei tohi sellistesse vähemusrühmadesse kuuluvatele isikutele keelata õigust kasutada koos selle rühma teiste liikmetega oma kultuuri, tunnistada oma usku ja täita selle rituaale ning tarvitada emakeelt.

IV osa

Artikkel 28

1. Moodustatakse Inimõiguste Komitee (käesolevas paktis edaspidi «komitee»). See koosneb kaheksateistkümnest liikmest ja täidab allpool äratoodud funktsioone.

2. Komitee koosseisu kuuluvad isikud, kes on käesolevast paktist osavõtvate riikide kodanikud, kellel on kõrged kõlbelised omadused ja tunnustatud kompetentsus inimõiguste valdkonnas. Ühtlasi peetakse silmas mõnede juriidiliste kogemustega isikute osavõtu kasulikkust.

3. Komitee liikmed valitakse isikuliselt ja nad täidavad oma kohustusi vahetult ise.

Artikkel 29

1. Komitee liikmed valitakse salajasel hääletamisel isikute hulgast, kes vastavad artiklis 28 ettenähtud nõudmistele ja kelle on sel otstarbel esitanud käesolevast paktist osavõtvad riigid.

2. Iga käesolevast paktist osavõttev riik võib esitada mitte rohkem kui kaks isikut. Need isikud peavad olema neid esitanud riigi kodanikud.

3. Igal isikul on õigus olla korduvalt esitatud.

Artikkel 30

1. Esialgsed valimised korraldatakse mitte hiljem kui kuus kuud pärast käesoleva pakti jõustumist.

2. Vähemalt neli kuud enne komitee järjekordseid valimisi, välja arvatud valimised vastavalt artiklile 34 avatuks kuulutatud vakantsete kohtade täitmiseks, pöördub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär käesolevast paktist osavõtvate riikide poole kirjaliku üleskutsega esitada kolme kuu jooksul komitee liikmete kandidaadid.

3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab kõikide sel viisil esitatud isikute tähestikulise nimekirja, näidates ühtlasi ära käesolevast paktist osavõtvad riigid, kes need isikud esitasid, ja annab selle nimekirja käesolevast paktist osavõtvatele riikidele hiljemalt üks kuu enne valimiste läbiviimise tähtaega.

4. Komitee liikmed valitakse käesolevast paktist osavõtvate riikide istungil, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutustes. Sellel istungil, mille kvoorumi annab kahe kolmandiku käesolevast paktist osavõtvate riikide kohalolek, osutuvad komiteesse valituiks need isikud, kelle kandidatuur saab kõige rohkem hääli ja kohalolevate ning hääletavate riikide esindajate absoluutse häälteenamuse.

Artikkel 31

1. Ühest ja sellestsamast riigist ei tohi komiteesse kuuluda rohkem kui üks kodanik.

2. Komiteesse valimisel võetakse arvesse liikmete õiglast jagunemist geograafilise printsiibi alusel ning erinevate tsivilisatsioonivormide ja põhiliste juriidiliste süsteemide esindatust.

Artikkel 32

1. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Nende kandidatuuri võib üles seada korduvalt. Kuid üheksal liikmel neist, kes valitakse esimestel valimistel, lõpevad volitused kahe aasta pärast; need üheksa määrab artikli 30 punktis 4 mainitud istungi esimees loosiga kohe pärast esimesi valimisi.

2. Volituste lõppemisel korraldatakse valimised vastavalt käesoleva pakti antud osa eelmistele artiklitele.

Artikkel 33

1. Kui teiste liikmete üksmeelse arvamuse järgi keegi komitee liikmetest lakkas mingil põhjusel, ajutine eemalejäämine välja arvatud, täitmast oma funktsioone, informeerib komitee esimees sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri, kes seejärel kuulutab selle liikme koha vakantseks.

2. Komitee mõne liikme surma või errumineku korral informeerib esimees sellest viivitamatult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri, kes kuulutab selle koha vakantseks surmapäevast või päevast, mil erruminek aset leiab.

Artikkel 34

1. Kui vastavalt artiklile 33 kuulutatakse välja vakants ja kui selle liikme volitused, kes välja vahetatakse, kuue kuu jooksul pärast vakantsi väljakuulutamist ei lõpe, informeerib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär sellest iga käesolevast paktist osavõtvat riiki, kes võivad vastavalt artiklile 29 kahe kuu jooksul esitada kandidatuuri selle vakantsi täitmiseks.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab sel viisil esitatud isikute tähestikulise nimekirja ja esitab selle käesolevast paktist osavõtvatele riikidele. Valimised vakantse koha täitmiseks viiakse seejärel läbi kooskõlas käesoleva pakti antud osa vastavate sätetega.

3. Vastavalt artiklile 33 väljakuulutatud vakantsi täitmiseks valitud komitee liige asub ametisse kooskõlas eespool mainitud artikli sätetega komitees koha vabastanud liikme volituste järelejäänud kehtivusaja jooksul.

Artikkel 35

Komitee liikmed saavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahenditest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee poolt kinnitatud tasu sellises korras ja tingimustel, mis Peaassamblee komitee kohustuste tähtsust arvestades kehtestab.

Artikkel 36

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär annab komitee käsutusse vajaliku personali ja materiaalsed vahendid komitee funktsioonide efektiivseks täitmiseks kooskõlas käesoleva paktiga.

Artikkel 37

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub komitee esimese istungi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutustes.

2. Pärast oma esimest istungit tuleb komitee kokku aegadel, mida näevad ette tema protseduurireeglid.

3. Komitee tuleb tavaliselt kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutustes või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Genfi osakonnas.

Artikkel 38

Enne oma kohustuste täitmisele asumist teatab iga komitee liige komitee lahtisel istungil pidulikult, et ta hakkab oma funktsioone täitma erapooletult ja kohusetruult.

Artikkel 39

1. Komitee valib oma ametiisikud kaheks aastaks. Nad on ümbervalitavad.

2. Komitee kehtestab oma protseduurireeglid, kuid need reeglid peavad muu hulgas ette nägema, et
a) kaksteist komitee liiget moodustavad kvoorumi;
b) komitee otsused võetakse vastu kohalviibivate liikmete häälteenamusega.

Artikkel 40

1. Käesolevast paktist osavõtvad riigid kohustuvad esinema aruannetega käesolevas paktis tunnustatud õiguste elluviimiseks rakendatud abinõude ja nende õiguste kasutamisel saavutatud progressi kohta:
a) ühe aasta jooksul pärast käesoleva pakti jõustumist vastava osavõtva riigi suhtes;
b) pärast seda kõikidel juhtudel, kui seda nõuab komitee.

2. Kõik aruanded esitatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes saadab need komiteesse läbivaatamiseks. Aruannetes näidatakse ära käesoleva pakti elluviimist mõjutavad faktorid ja raskused, kui neid esineb.

3. Pärast konsulteerimist komiteega võib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär saata huvitatud spetsialiseeritud asutustele aruannete nende osade eksemplarid, mis võivad kuuluda nende kompetentsi.

4. Komitee tutvub käesolevast paktist osavõtvate riikide aruannetega. Ta saadab osavõtvatele riikidele oma ettekandeid ja selliseid üldist laadi märkusi, mida peab tarvilikuks. Komitee võib need märkused koos käesolevast paktist osavõtvatelt riikidelt saadud aruannetega saata edasi ka Majandus- ja Sotsiaalnõukogule.

5. Käesolevast paktist osavõtvad riigid võivad esitada komiteele oma kaalutlusi ükskõik milliste märkuste suhtes, mida võidakse teha vastavalt käesoleva artikli 4. punktile.

Artikkel 41

1. Vastavalt antud artiklile võib käesolevast paktist osavõttev riik igal ajal teha avalduse, et ta tunnustab komitee kompetentsust saada ja läbi vaadata teateid, kus üks paktist osavõttev riik väidab, et teine osavõttev riik ei täida oma käesolevast paktist tulenevaid kohustusi. Käesolevas artiklis tähendatud teateid võib vastu võtta ja läbi vaadata ainult sel juhul, kui need esitab osavõttev riik, kes on komitee kompetentsust oma avaldusega tunnustanud. Komitee ei võta vastu mingeid teateid, kui need puudutavad osavõtvaid riike, kes pole sellist avaldust teinud. Teated, mis on saadud kooskõlas käesoleva artikliga, vaadatakse läbi järgmise protseduuri kohaselt:

a) kui mingi käesolevast paktist osavõttev riik leiab, et teine osavõttev riik ei vii ellu käesoleva pakti sätteid, võib ta selle küsimuse nimetatud osavõtvale riigile kirjalikult teatavaks teha. Kolme kuu jooksul pärast selle teate saamist esitab teate saanud riik teate saatnud riigile küsimuse selgitamiseks kirjaliku seletuse või mis tahes teise avalduse, mis peab sisaldama — nii kuidas see on võimalik ja vajalik — sisemisi protseduure ja abinõusid, mida on antud küsimuses rakendatud, rakendatakse või võidakse rakendada;

b) kui kuue kuu jooksul pärast esialgse teate saamist ei ole seda küsimust mõlema huvitatud osavõtva riigi jaoks rahuldavalt lahendatud, on ükskõik kummal neist riikidest õigus anda see küsimus edasi komiteele, informeerides sellest komiteed ja teist riiki;

c) komitee vaatab temale üleantud küsimuse läbi alles pärast seda, kui ta on veendunud, et antud juhul olid kõik võimalikud rahvusvahelise õiguse printsiipidega tunnustatud sisemised vahendid ära proovitud ja ammendatud. See reegel ei kehti sellistel juhtudel, kui nende vahendite rakendamine põhjendamatult venib;

d) käesolevas artiklis käsitletud teadete läbivaatamiseks korraldab komitee kinnisi istungeid;

e) alapunkti c järgimisega osutab komitee huvitatud osavõtvatele riikidele oma teeneid küsimuse sõbralikuks lahendamiseks käesolevas paktis tunnustatud inimõiguste ja põhivabaduste austamise alusel;

f) igas temale läbivaatamiseks üleantud küsimuses võib komitee pöörduda alapunktis b mainitud huvitatud osavõtvate riikide poole palvega anda talle ükskõik millist asjakohast informatsiooni;

g) alapunktis b mainitud huvitatud osavõtvatel riikidel on õigus olla küsimuse arutamisel komitees esindatud ja teha esildisi suuliselt või kirjalikult;

h) kaheteistkümne kuu jooksul pärast teate saamist esitab komitee vastavalt alapunktile b aruande:
i) kui kokkulepe saavutatakse alapunkti e sätete raames, piirdub komitee oma aruandes faktide ja saavutatud kokkuleppe lühida esitamisega;
ii) kui alapunkti e sätete raames kokkulepet ei saavutata, piirdub komitee oma aruandes faktide lühida esitamisega. Huvitatud osavõtvate riikide kirjalikud esildised ja suuliste esildiste üleskirjutused lisatakse aruandele.

Aruanded kõikides küsimustes saadetakse edasi huvitatud osavõtvatele riikidele.

2. Käesoleva artikli sätted jõustuvad, kui kümme käesolevast paktist osavõtvat riiki teevad avalduse vastavalt käesoleva artikli 1. punktile. Need avaldused deponeeritakse riikide poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes saadab nende koopiad teistele paktist osavõtvatele riikidele. Avaldust võib igal ajal tagasi võtta, teatades sellest peasekretärile. Selline tegu ei takista ükskõik millise küsimuse arutamist, mis on juba käesoleva artikli kohaselt üleantud teate sisuks; mingeid järgnevaid teateid ükskõik milliselt osavõtvalt riigilt ei võeta vastu pärast seda, kui peasekretär on saanud teate avalduse tagasivõtmise kohta ja kui huvitatud osavõttev riik pole teinud uut avaldust.

Artikkel 42

1. a) Kui mingi 41. artikli kohaselt komiteele üleantud küsimus pole leidnud huvitatud osavõtvaid riike rahuldavat lahendust, võib komitee huvitatud osavõtvate riikide eelneval nõusolekul määrata spetsiaalse lepituskomisjoni (edaspidi «komisjon»). Komisjoni teeneid pakutakse huvitatud osavõtvatele riikidele antud küsimuse sõbralikuks lahendamiseks käesoleva pakti sätete alusel;
b) komisjon koosneb viiest isikust, kes on huvitatud osavõtvatele riikidele vastuvõetavad. Kui huvitatud osavõtvad riigid ei jõua kolme kuu jooksul kogu või osa komisjoni koosseisu suhtes kokkuleppele, siis valitakse need komisjoni liikmed, kelle määramise suhtes kokkuleppele ei jõutud, salajase hääletamise teel kahe kolmandiku häälteenamusega komitee liikmete hulgast.

2. Komisjoni liikmed täidavad oma kohustusi vahetult ise. Nad ei või olla huvitatud osavõtvate riikide, käesolevast paktist mitte osavõtva riigi ega paktist osavõtva, kuid vastavalt artiklile 41 avaldust mitteteinud riigi kodanikud.

3. Komisjon valib esimehe ja kehtestab oma protseduurireeglid.

4. Komisjoni istungid viiakse tavaliselt läbi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutustes või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Genfi osakonnas. Neid võib aga korraldada ka teistes sobivates kohtades, mille komisjon määrab kindlaks, konsulteerides Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri ja vastavate paktist osavõtvate riikidega.

5. Vastavalt artiklile 36 loodud sekretariaat teenindab ka komisjoni, mis on määratud käesoleva artikli alusel.

6. Komitee poolt loodud ja läbivaadatud informatsioon antakse komisjoni käsutusse ja komisjon võib pöörduda huvitatud osavõtvate riikide poole palvega anda talle ükskõik millist asjakohast informatsiooni.

7. Kui komisjon mitte hiljem kui kaksteist kuud pärast talle küsimuse üleandmist selle täielikult läbi vaatab, esitab ta komitee esimehele aruande selle edasisaatmiseks huvitatud osavõtvatele riikidele:
a) kui komisjon ei suuda antud küsimuse arutamist kaheteistkümne kuu jooksul lõpetada, piirdub ta oma aruandes antud küsimuse arutamiskäigu lühida esitusega;
b) kui käesolevas paktis tunnustatud inimõiguste järgimise alusel saavutatakse antud küsimuse sõbralik lahendus, piirdub komisjon oma aruandes faktide ja saavutatud lahenduse lühida esitusega;
c) kui alapunktis b mainitud lahendust ei saavutata, sisaldab komisjoni aruanne tema otsustusi kõikide faktilise iseloomuga küsimuste suhtes, mis puudutavad huvitatud osavõtvate riikide tüli, ja tema kaalutlusi selle küsimuse sõbraliku reguleerimise võimaluste kohta. See aruanne sisaldab samuti huvitatud osavõtvate riikide kirjalikke esildisi ja suuliste esildiste üleskirjutusi;
d) kui komisjoni aruanne esitatakse alapunkti c kohaselt, teatavad huvitatud osavõtvad riigid kolme kuu jooksul pärast selle aruande kättesaamist komitee esimehele, kas nad on nõus komisjoni aruande sisuga.

8. Käesoleva artikli sätted ei vähenda komitee kohustusi, mida näeb ette artikkel 41.

9. Huvitatud osavõtvad riigid kannavad võrdselt kõiki komisjoni liikmete kulusid vastavalt eelarvele, mille esitab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

10. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäril on vajaduse korral õigus hüvitada komisjoni liikmete kulusid enne nende tasumist huvitatud osavõtvate riikide poolt vastavalt käesoleva artikli 9. punktile.

Artikkel 43

Komitee ja vastavalt artiklile 42 määratud spetsiaalse lepituskomisjoni liikmetel on õigus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt komandeeritavate ekspertide soodustustele, privileegidele ja immuniteedile, nagu see on ette nähtud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni peatükkides.

Artikkel 44

Käesoleva pakti elluviimise sätteid rakendatakse, kahjustamata inimõiguste valdkonda kuuluvaid protseduure, mida näevad ette Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja spetsialiseeritud asutuste asutavad aktid ja konventsioonid või kooskõlas nendega. Need sätted ei takista käesolevast paktist osavõtvatel riikidel rakendada tüli lahendamiseks teisi protseduure vastavalt nende vahel kehtivatele üldistele ja spetsiaalsetele rahvusvahelistele kokkulepetele.

Artikkel 45

Komitee esitab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele Majandus- ja Sotsiaalnõukogu kaudu iga-aastase aruande oma tööst.

V osa

Artikkel 48

Käesolevas paktis ei tohi midagi tõlgendada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja spetsialiseeritud asutuste põhikirjade nende sätete tähtsuse vähendamisena, mis määravad kindlaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja spetsialiseeritud asutuste kohustused küsimustes, mis puutuvad käesolevasse pakti.

Artikkel 47

Käesolevas paktis ei tohi midagi tõlgendada kõigi rahvaste võõrandamatu õiguse kitsendamisena täielikult ja vabalt vallata ja kasutada oma loodusvarasid ja ressursse.

VI osa

Artikkel 48

1. Käesolev pakt on avatud allakirjutamiseks igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile ja igale tema spetsialiseeritud asutuse liikmele, igale Rahvusvahelise Kohtu statuudist osavõtvale riigile ja igale teisele riigile, keda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee on käesolevast paktist osa võtma kutsunud.

2. Käesolev pakt kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3. Käesolev pakt on avatud ühinemiseks igale käesoleva artikli 1. punktis mainitud riigile.

4. Ühinemine saab teoks ühinemisdokumendi deponeerimisega Ühinenud Rahvaste Organigatsiooni peasekretärile.

5. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär informeerib kõiki käesolevale paktile alla kirjutanud või sellega ühinenud riike iga ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi deponeerimisest.

Artikkel 49

1. Käesolev pakt jõustub kolme kuu möödumisel kolmekümne viienda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi deponeerimisest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

2. Iga riigi suhtes, kes ratifitseerib käesoleva pakti või ühineb sellega pärast kolmekümne viienda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi deponeerimist, jõustub käesolev pakt kolme kuu möödumisel tema enese ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi deponeerimise päevast.

Artikkel 50

Käesoleva pakti sätted laienevad liitriikide kõigile osadele ilma mis tahes kitsenduste või eranditeta.

Artikkel 51

1. Mis tahes käesolevast paktist osavõttev riik võib teha parandusettepanekuid ja esitada neid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär saadab seejärel esitatud parandused käesolevast paktist osavõtvatele riikidele palvega teatada talle, kas nad pooldavad osavõtvate riikide konverentsi kokkukutsumist, et neid ettepanekuid arutada ja hääletusele panna. Kui vähemalt üks kolmandik osavõtvaid riike on sellise konverentsi poolt, kutsub peasekretär selle konverentsi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all. Iga parandus, mis on vastu võetud nende osavõtvate riikide häälteenamusega, kes viibisid sellel konverentsil ja hääletasid, esitatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele kinnitamiseks.

2. Parandused jõustuvad pärast nende kinnitamist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel ja vastuvõtmist käesolevast paktist osavõtvate riikide kahe kolmandiku poolt vastavalt nende konstitutsioonilistele protseduuridele.

3. Kui parandused jõustuvad, muutuvad need kohustuslikuks neile osavõtvatele riikidele, kes nad vastu võtsid, kõigile teistele osavõtvatele riikidele aga jäävad kohustuslikuks käesoleva pakti sätted ja kõik eelmised nende poolt vastuvõetud parandused.

Artikkel 52

Olenemata teatistest, mis esitatakse artikli 48 punkti 5 kohaselt, informeerib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kõiki riike, kellest on juttu nimetatud artikli 1. punktis, alljärgnevast:
a) allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja ühinemisest vastavalt artiklile 48;
b) kuupäevast, mil artikli 49 kohaselt käesolev pakt jõustub, ja kuupäevast, mil jõustub artikli 51 kohaselt mis tahes parandus.

Artikkel 53

1. Käesolev pakt, mille inglis-, hispaania-, hiina-, vene- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed, kuulub hoiuleandmisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arhiivi.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär saadab käesoleva pakti kinnitatud koopiad kõigile artiklis 48 nimetatud riikidele.

Selle tõendamiseks allpool alla kirjutanud, olles vastavate valitsuste poolt nõutaval viisil volitatud, kirjutasid alla käesolevale paktile, mis on allakirjutamiseks avatud New Yorgis, 19. detsembril 1966. aastal.