„SUUR PÕGENEMINE"
1944. aasta sügisel põgenes Eestist Teise maailmasõja pöördelisel hetkel Punaarmee eest läände üle 75 000 inimese, paljud läksid väikeste paatidega — neid kutsutaksegi paadipõgenikeks. Meie inimeste ette kerkisid rasked ja keerulised valikud: osutada vastupanu ja riskida surma või vangistusega; päästa end välismaale põgenedes ja loota, et Eesti saab vabaks; jääda ja kohaneda ning olla silmitsi totalitaarse riigi võimumasinaga. Neid valikuvariante oli kindlasti veel.1944. aasta septembris alustasid Saksa okupatsiooniväed taandumist Eestist. Punaarmee tungis kiiresti peale ning taas okupeeris riigi. Võimuvaakumi tekkel loodud Otto Tiefi seaduslik Eesti valitsus sai tegutseda vaid mõne päeva. 22. septembril asendasid punaarmeelased Pika Hermanni tornis olnud sinimustvalge lipu punalipuga. Algas 1991. aastani kestnud teine Nõukogude okupatsioon. Tolleaegsetes dramaatilistes oludes tehtud valikud tingivad erinevaid rõhuasetusi Eesti lähiajaloo käsitlemisel ning kohati mõjutavad ka suhtumist tänapäeva aktuaalsetesse teemadesse.
SOOME Ca 7000–9000 eestlast Põhjarannikult lahkuti peamiselt Soome, kust liiguti edasi neutraalsesse Rootsi, kartes Soome jäädes tagasisaatmist Punaarmeeokupeeritud Eestisse...
ROOTSI Ca 27 000–29 000 eestlast Lääne-Eestist ja saartelt otsiti põgenemisteed Rootsi. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel jõudis sinna Eestist üle 600 laeva ja paadi...
SAKSAMAA Ca 42 000–45 000 eestlast Evakueeruvate laevadega siirdus Saksamaale kümneid tuhandeid eestlasi, kuid mindi ka piki rannikut või raudteed mööda läbi Läti ja Leedu... Baltimaadest jõudis Saksamaale ligi 300 000 inimest.
KUHU PÕGENETI:
Põgenike saabumise haripunktiks kujunes 15.–30. September 1944, sest rinne lähenes Eestile ning muutus massiliseks vastavalt rinde liikumisele Eesti territooriumil.Mälestustes, meedias, kuid ka erialases kirjanduses on levinud arvamus, et sõjakeerises sattus Eestist Läände eelkõige eliit. Läände jõudnud eestlaste seas leidus esindajaid kõikidest sotsiaalsetest kihtidest, nii haritlaskonnast, poliitilisest eliidist, intelligentsist kui ka külaeliidist, kuid kuna intelligentsi või haritlaskonna Läände põgenemisest on tõenäoliselt rohkem räägitud, siis on jäänud mulje, et just nemad olid 1944. aastal peamiseks lahkujateks. Põgenejad olid pärit peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestist ning saartelt, vähesemal määral ka mujalt Eestist üle mere Soome ja Rootsi, Kesk- ja Lõuna-Eesti elanikkond alustas oma sõiduvahenditega mööda maad teekonda Saksamaa poole. Paljud septembri viimastel päevadel Saksamaa suunal teel olnud eestlastest ei jõudnud kuigi kaugele. Nad repatrieeriti ehk neile järele jõudnud punaarmee lased sundisid nad Lätist, Leedust ja Poolast kodumaale tagasi minema.
1944. aasta augustis-septembris ja oktoobri esimestel päevadel toimunud põgenemise puhul on oluline märkida, et see, kes ikkagi laevale sai ja millisele laevale sai, sõltus väga mitmetest asjadest ning kokkuvõttes oli see paljude juhuste kokkulangevus. Rootsi või Soome suunduvale paadile saamisel võis saada määravaks põgeniku staatus ühiskonnas, varaline seis ja teekonnale võetud asjade väärtus.
Läände jäi arvukalt Eesti Vabariigi aegseid kultuuriinimesi, poliitikuid, tervishoiutöötajaid ning (põllu)majandus- ja haridustegelasi, ent rohkem kui pooled Läände jäänud eestlastest olid põllu- mehed/kalurid või (liht)töölised. Võõrsile jäänud eestlaste seas oli aga tähelepanuvääriv arv edasipüüdlevaid ja andekaid noori, kes saavutasid võõrsil hea positsiooni. See aga, kes ikkagi lõpuks Läände sai ja jäi, oli mit mete asjade kokkulangemise tulemus.
„PISARATE PAAT“
1944. a lahkunud paadipõgenike mälestusinstallatsiooniks on üksik purjekas, mis on teel kas Soome, Rootsi või Saksamaale.
„Pisarate paadi“ purje kujundus on loodud Eesti tuntuima tänavakunstniku
Edward von Lõnguse poolt.
Edward von Lõngus (pseudonüüm; lühendi ja allkirjana EvL) on üks Eesti tuntumaid tänavakunstnikke. Tema teosed on pälvinud ajakirjanduse ja kunstikriitikute tähelepanu, neid on esitletud näitustel ja müüdud kunstioksjonitel. Peamiselt on 2007. aastal tegevust alustanud Lõngus tuntud stencil-tehnikas sotsiaalkriitiliste, ohtralt kultuurilisi seoseid kasutavate teoste poolest. Stencil-graafika valmib arvuti abiga ning kujutise must-valge kontrast mõjub sõnumi edastajana jõuliselt ja otsekoheselt.
Lõngus ise peab tähtsaks, et kunst tuleb paigutada sinna, kus on inimesed, sest kunsti peitmine rahva silma alt ära kuhugi salakohtadesse, kuhu keegi kunagi ei satu, on see, mida tema nimetaks tegelikuks kriminaalseks aktiks.
Edward von Lõngus: "Vabadus on nagu õhupall. Käest lastes kaob see silmapiiri taha ega tule enam tagasi. Kui aga sellest kramplikult kinni hoida, võib see sind ennastki silmapiiri taha kanda."
„Pisarate paadi“ purje kujundus on loodud Eesti tuntuima tänavakunstniku Edward von Lõnguse poolt.
Installatsioon „SUUR PÕGENEMINE- PISARATE PAAT“
1944. a PAADIPÕGENIKE MÄLESTUSEKS
1944. a lahkunud paadipõgenike mälestusinstallatsiooniks on üksik purjekas, mis on teel kas Soome, Rootsi või Saksamaale. Seekord on väiksel purjekal heisatud „Pisarate puri“, mida illustreerib Edward von Lõnguse illustratsioon, mis on valminud Eesti Riigiarhiivi materjalide põhjal. Nagu ikka, on purjekas täitunud „pisaratega“.
Installatsioonis kasutatud purjekas on illustratiivse tähendusega. Kõik materjalid on ringlussevõetud või korduvkasutatavad.
FOTOGALERII
VAATA LISAKS
1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist
1944. a suur põgenemine läände
Suur põgenemine (Wikipedia)
Algne idee: MTÜ Inimõiguste Instituut /Aet Kukk
Videod ja pildid: Eesti Foto.
Purjekas: Viimsi Rannarahvamuuseum
Purje kavand: Edward von Lõngus
Veeb: Loomruum
Vaata
"Tuleme varsti koju"
Mida tähendab lapsele see, kui ta peab kodust lahkuma, sest kodumaa on sõtta kistud ja perekond hädaohus? Mis tunne on jätta maha kõik lähedased ja kõik omane? Lugu Eesti lastest, kes põgenesid 1944. aastal Eestist. Põgenikelaagris elanud ja laias maailmas laiali pillutud eestlased meenutavad oma minevikku, uue eluga kohanemist, kokkuhoidmist, raskustega toime tulekut. Nad suutsid säilitada rahvustunde ja optimismi ning rajada endale uue elu.Vaata siit
Ülemere meenutusi
1944.a. põgenemine. Kodumaalt lahkumise erinevaid teid ja ohte meenutavad Arvo Horm, Heinrich Mark, Johannes Mihkelson.Saatejuht on Mati Talvik. Intervjuud salvestati 16.10. - 03.11.1989.a. Rootsi Kuningriigis
Vaata siit
Noorte vastupanu
Koolipoiste ja -tüdrukute põrandaaluseid organisatsioone oli sõjajärgses Eestis kümneid. Isamaalise kasvatuse saanud noortele oli uus võim võõras, uued sümbolid ja propaganda vastuvõetamatudVaata siit
Nõukogude okupatsioon. Taasiseseisvumine
1944. aastal vahetas Eesti taas peremeest... Nõukogude okupatsioonist, vastupanuliikumisest ja taasiseseisvumisest 1991. aastal. Saatejuht on Mart Laar, esinejaiks Vello Salo ja Enn Tarto.Vaata siit
Kuula
Eesti lugu
Paadipõgenemine Teise maailmasõja aegsest paadipõgenemisest läände räägib Tartu Ülikooli VEUK teadlane Kaja Kumer-Haukanõmm.Saate toimetaja ja küsitleja on Piret Kriivan. 70 aastat tagasi 1944. aasta suvel ja sügisel põgenesid Eestist pealetungiva punaarmee eest läände kümned tuhanded eestlased.
Kuula siit
Avalik vägivallatu vastupanu
Viktor Niitsoo: "Eesmärk oli paljastada süsteemi, näidata maailmale, et toimub pidev inimõiguste rikkumine, eestlaste rahvuslike õiguste rikkumine; eesmärk oli tüli majast välja viia." Neljas saade Nõukogude võimu vastasest võitlusest keskendub 1970.-1980ndaile aastaile.Kuula siit
Vastupanu okupatsiooni esimestel aastatel
Esimeses vastupanuliikumise saates on jutt Nõukogude okupatsiooni 1940. aastast ja esimestest aastatest pärast teist maailmasõda.Kuula siit
Vastupanuliikumine pärast sõda
Ajaloolane ja vabadusvõitleja Viktor Niitsoo räägib noorteorganisatsioonide tegevusest sõjajärgses Eestis. Saame teada, kuidas alustasid Mart Niklus, Enn Tarto, Jaan Isotamm ja teised vabadusvõitlejad.Kuula siit
Loe
Tuna
Ivi Tomingas: “Suur põgenemine 1944" Põgenemine läheneva Punaarmee eest algas juba suvel 1944, haripunkti saa- vutas aga 19.–23. septembril, sest 17. sep- tembril andis Saksa väejuhatus käsu Baltimaadest taanduda.Loe siit
Tuna
Kaja Kumer-Haukanõmm: “1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist” Kõneks oleva teema puhul kaks olulist üldist tahku, mis eristuvad senikirjutatu ja uute uurimistulemuste vahel: esiteks tõik, et 1944. aasta sügisel põgenes Läände ligi 70 000 eestlast ning teiseks on nii mälestustes, meedias, kuid ka erialases kir- janduses levinud arvamus, et sõjakeerises sat- tus Eestist Läände eelkõige eliit. Siinse artikli eesmärgiks ongi anda lühike ülevaade, mida uut on viimasel kümnendil arhiividest leitud ning selgunud nende kahe seisukoha osas.Loe siit
Eesti Sõjamuuseum
Näitus "Suur põgenemine 1943-1944" Oldi kindlad, et see on ajutine minek; Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda ja varsti – vahest juba uuel kevadel, kui mitte veelgi varem – on tulek tagasi. Kojujäänud naabritega lepiti „asjad kokku”, vara jäeti nende juurde hoiule ja asutigi teele. Lahkumisotsust lükati sageli viimase hetkeni edasi. Info põgenemisvõimaluste kohta liikus suust-suhu, sageli mindi randa paati ootama ka kuulujuttude baasil või lihtsalt hea õnne peale. See omakorda tähendas, et paljudel soovijatel põgenemine ebaõnnestus ja tuli pöörduda koju tagasi.Loe siit
"Lahkuma sunnitud: 1944. aasta suur põgenemine läände."
Raudse eesriide taha jäid põgenike sugulased ja tuttavad, kes jäid lähedastest lahutatuks aastakümneteks. Teise maailmasõja poliitilised tagajärjed lõppesid Balti rahvaste jaoks alles iseseisvuse taastamisega 1991. aastal.Loe siit