Värske inimõiguste uuring: 72% vastanutest peab olulisimaks sõna- ja trükivabadust
80% vastajaid leiab, et Eesti põhiseadus kaitseb isiku õigusi ja väärtusi, 74% vastajatest on veendunud, et riigis järgitakse inimõigusi ja 13% tunnistab, et on oma sõnade või käitumisega ise kedagi diskrimineerinud, kuid mitmed hinnangud on viimaste aastatega võrreldes muutunud.
Rahvusvahelise inimõiguste päeva puhul tellis Inimõiguste Instituut Turu-uuringute AS-ilt põhjaliku küsitluse, et selgitada välja Eesti elanike hinnang inimõiguste olukorrale meie riigis.
Inimõiguste Instituudi tellimusel viis Turu-uuringute ASilt läbi küsitluse, et selgitada välja Eesti elanike hinnang inimõiguste olukorrale riigis. Suurema osa elanike jaoks on Eestis inimõigustega kõik korras, kuid paari viimase aastaga on mõned hinnangud langenud.
80% vastajaid leiab, et Eesti põhiseadus kaitseb isiku õigusi ja väärtusi, 74% vastajatest on veendunud, et riigis järgitakse inimõigusi ja 13% tunnistab, et on oma sõnade või käitumisega ise kedagi diskrimineerinud
Vastanutest 72% hindas kõige olulisemaks inimõiguseks sõna- ja trükivabadust, samas leidis 24% vastajatest, et just selles valdkonnas on enim probleeme. 13% vastajatest tunnistas ka, et on oma sõnade või käitumisega ise kedagi diskrimineerinud.
„Rõõmustav on, et kolmveerand küsitletutest on rahul inimõiguste tagamisega meie ühiskonnas. Hea on teada, et enam kui kümnendik on valmis tunnistama, et on oma sõnade või tegudega rikkunud kellegi inimõigusi. Ausus enese ees on heade muutuste alus,” ütles Inimõiguste Instituudi tegevjuht Aet Kukk.
Kuidas on hinnangud muutunud?
Inimõiguste Instituut on korraldanud inimõiguste-teemalist avaliku arvamuse uuringut alates 2012. aastast. Tänavuse uuringu eesmärk oli võrrelda, kas 2012. aastal olulised teemad on samamoodi tähtsad ka 2023. aastal.
Värskest uuringust selgub, et 74% Eesti elanikest on veendunud, et meie riigis järgitakse inimõigusi. Aastal 2012 arvas niimoodi 54% vastanutest, kuid võrreldes 2020. aasta kevadega, mil see oli 88%, on hinnang langenud.
Seda, et meil on inimõigustega kõik korras, leidis Eesti kodakondsusega elanikest 76%. Oluliselt ei jää hinnangus maha ka Venemaa kodakondsusega vastajad, kellest 68% (2012. aastal 49%) leidis, et Eestis on inimõigustega kõik korras. Samas on aastaga oluliselt halvenenud määratlemata kodakondsusega vastajate hinnang inimõiguste olukorrale Eestis – kui aasta tagasi leidis 69%, et sellega on kõik hästi, siis nüüd vastas nii 43% küsitletutest.
Ja nagu aastal 2012, on ka praegu Eestis elavate Venemaa kodakondsusega ning kodakondsuseta inimeste seas keskmisest rohkem neid, kes leiavad, et Eestis rikutakse inimõigusi – vastavalt 30% (2012. aastal 43%) ja 49% (2012. aastal 31%). Eesti kodanikest arvab nii 20% (2012. aastal 27%).
„Vene rahvusest ja määratlemata kodakondsusega vastajate hulgas domineerib rahvuslik või keeleline võrdõiguslikkus vastavalt 53% ja 50%, Muu riigi vastajaid häiris see isegi 65%.
Tulemustest võib eeldada, et põhiliseks erinevuste tekitajaks on eesti keele väga vähene oskus, kartus eestikeelses kogukonnas mitte hakkama saada ning venekeelse meedia- ja inforuumi piiramine. Samuti võimalik üleminek täiesti eestikeelsele haridusele, üleskutsetele piirata vene keele tundide arvu õppeasutustes ja avalikes teenustes ning väärtuskonfliktid seoses punamonumentidega,” kommenteeris tulemusi Inimõiguste Instituudi tegevjuht Aet Kukk.
Hinnangute seos hariduse ja sissetulekuga
Nii nagu 2012, on ka praegu positiivsemalt meelestatud nooremad vanuserühmad, 15–19aastased ja 20–29aastased, kellest tervelt 90% (2012. aastal 64%) leiab, et Eestis austatakse inimõigusi. 40–49aastastest vastajatest arvab nii 65% (2012. aastal 58%,), samas kui 31% neist nii ei arva ning 5% (2012. aastal 24%) ei oska öelda.
Täheldatav on ka hinnangute seos vastaja sissetuleku ja haridusega – mida väiksem on sissetulek ja madalam haridustase, seda tõenäolisemalt ta leiab, et Eestis rikutakse inimõigusi.
Piirkondlikult on inimõiguste teemal kõige vastakamad arvamused Ida-Virumaa elanikel. Sealsetest vastajatest leiab 34% (2012. aastal 37%), et Eestis ei austata inimõigusi, samas on 61% (2012. aastal 37%) neid, kelle arvates inimõigusi austatakse.
Sõnavabadus on oluline 88% meestest ja 64% naistest. Naised nimetavad eriti olulisena laste õigusi (45%), puuetega ja erivajadustega inimeste õigusi (35%) ja õigust võrdsusele seaduse ees (37%). Meeste jaoks on olulised sõnavabadus (82%), vabad valimised (51%) ja õigus võrdsusele seaduse ees (42%)
Kus nähakse enim probleeme?
Õigustest, mille tagamisega on Eestis probleeme, nimetatakse ülekaalukalt sõna- ja trükivabadust – selle puudumist heidab ette 24% vastanutest. Aastal 2012 peeti suurimaks probleemiks sotsiaalset võrdsust (39% vastanutest).
Nii nagu ka 2012. aastal, jäi ka nüüd teisele kohale arvamus, et Eestis on probleeme rassilise, rahvusliku ja keelelise võrdõiguslikkusega. Nii arvab 20% (2012. aastal 26%) ning seda, et puuetega inimestele pole õigusi tagatud, leidis 16% (2012. aastal 24%). Laste õigustega näeb praegu probleeme 5% (2012. aastal 12%), LGBT+ rühmade puhul 12 %, (2012. aastal 6%) ning soolise võrdõiguslikkusega 9% (2012. aastal 10%).
Ka siin erinevad märgatavalt eri rahvusrühmade hinnangud. Eestlased toovad sagedamini problemaatilisena välja sotsiaalse võrdsuse ning puuetega inimeste, laste, ealised, soolised ja seksuaalvähemuste õigused. Mitte-eestlased, eriti määramata kodakondsusega elanikud, peavad seevastu siingi tähtsaks rahvuslikku/keelelist võrdsust 39% (2012. aastal 50%) ning sõnavabadust – keskmiselt 50% (2012. aastal 10%). Vabade valimiste õigust ei tunneta keskmiselt 9% (2012. aastal 19%) ning sotsiaalset ebavõrdsust näeb 31% (2012. aastal 20%).
„Mõtlemisainet annab mure sõnavabaduse pärast. Määratlemata kodakondsusega isikute ja teiste välismaalaste osutamine keelelise võrdõiguslikkuse rikkumisele on märk sellest, et peame leidma võimalusi eesti keele õpetamise ja kasutamisvõimaluste suurendamisele. Riigikeele oskamatus vähendab nende inimeste võimalusi meie ühiskonnas. Samas rikub eesti keelt mitte oskavate inimeste suur arv meie õigust kasutada oma isamaal emakeelt enamuses ette tulevates olukordades,” leiab Vootele Hansen.
Institutsioonid
80% vastajatest leiab, et põhiseadus kaitseb nende õigusi ja väärtusi. Institutsioonidest, mis kaitsevad elanike õigusi ja väärtusi, nimetatakse enim kohtuid (69%), vabariigi presidenti (67%) ja õiguskantslerit (66%). Järgnevad kohalikud omavalitsused (66%), mille puhul leiab 25%, et KOV siiski ei kaitse nende õigusi.
„Märkimisväärne, et praegustes majandusoludes peab sotsiaalmajanduslikku võrdsust oluliseks vähem inimesi, kui 11 aastat tagasi, mil oli taandumas eelmine majanduskriis,“ kommenteerib Hansen hoiakute muutust ajas.
Valitsuse, riigikogu ja meedia suhtes on vastajad üsna kriitilised: seda, et need kaitsevad kodanike õigusi ja väärtusi, leiab vastavalt 46%, 44% ja 43% vastanutest, ning peaaegu sama palju arvab, et nad seda ei tee – vastavalt 47%, 46% ja 43%.
Olukord seaduste tundmisega
Soolise võrdõiguslikkuse seadusega on tutvunud 15% vastanutest ning 40% tunnistas, et teab sellest vähe, kuigi see on juba vastu võetud aastal 2004. Kooseluseadusega (riigikogus vastu võetud 2014 ja jõustus 2016) oli tutvunud 50% vastanutest ja 44% teadis vähe sellest.
Perekonnaseaduse muutmisega, mida nimetatakse ka abieluvõrdsuse seaduseks ehk sooneutraalset abielu võimaldavaks seaduseks, on tutvunud 47% vastanutest (46% teab sellest vähe) ning karistusseadustiku täiendamise ehk vaenukõne eelnõuga, mille eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise ja vaenukuritegude kõige raskemate vormide eest, on kursis 44% vastanutest, 49% teadis sellest vähe ja 29% polnud sellest midagi kuulnud.
Küsimusele, kuivõrd vajalikud on need nimetatud seadused ja eelnõud, vastasid ainult need, kes olid teemaga kursis. Nendest 71% leidis, et soolise võrdõiguslikkuse seadus on vajalik, 25% pidas seda ebavajalikuks. Kooseluseaduse puhul leidis 67%, et see on vajalik ja 28% pidas seda mittevajalikuks seaduseks. Abieluvõrdsuse seadust pooldas 68% vastanutest ja pidas mittevajalikuks 27% vastanutest.
N-ö vaenukõne seaduse poolt oli 55% vastajatest ja vastu 39% teemaga kursis olnud vastajatest. Küsimusele, kas selle seaduse vastuvõtmine võiks olla ohuks sõnavabadusele, vastas jaatavalt 54% ja eitavalt 31% küsitletutest. 65% kõikidest vastanutest leiab, et avalik vaenu/vihkamise õhutamine ilma konkreetse ohuta kellegi elule, tervisele või varale peab olema kriminaalkorras karistatav, 29% aga leiab, et see ei peaks olema karistatav.
Aet Kukk: „Tuleb tõdeda, et proportsionaalselt on tulemus kõikides vastanute rühmades võrreldes varasemate aastate küsitlusega muutunud individualistlikumaks ja negatiivsemaks, esikohal on individualistlikud väärtused. Inimeste hinnangut inimõiguste ja julgeoleku kohta mõjutavad oluliselt nende peamine suhtluskeel, rahvus, kodakondsus, haridustase ja sissetulek, sotsiaalne positsioon ja ka elukoht.“
Eeldada võib, et vastajate hinnanguid on mõjutanud sõjaline konflikt Ukrainas ning võimalikud suured riiklikud infrastruktuuriobjektide ehitused (Rail Baltica, võimalik tuumajaam, Nursipalu harjutusväljak, võimalikud tööstushoonete- ja tuuleparkide ehitused) on vastajaid teinud kartlikuks ja keskendutakse pigem enda heaolule kui üldistele ühiskonna huvidele.“
10. detsembril möödub 75 aastat kui ÜROs võeti vastu inimõiguste ülddeklaratsioon.
ÜRO Peaassamblee võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948. Tähelepanuväärne on tõik, et Nõukogude Liit ja tema sõltlasriigid jäid hääletusel erapooletuks.
Inimõiguste ülddeklaratsioon ei ole konventsioon, leping ega resolutsioon. Seega ei ole see riikidele siduv. Suurem osa tänaseid maailma riike ei saanud ülddeklaratsiooni suhtes seisukohta võtta, kuna neid 1948. aastal maailmakaardil ei olnud.
Ülddeklaratsioonis seisab, et inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema päritolust, soost, vanusest, rassist, keelest, usutunnistusest, tõekspidamistest ja muudest asjaoludest.
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on inimõigused igale inimesele kuuluvad sünnipärased õigused, mille eesmärgiks on tagada igaühele inimväärne elu ja väärikus. Need põhinevad arusaamal, et inimene on moraalne olend ja inimväärikus on osa inimlikkusest. Seega ei tulene inimõigused konkreetsetest õigusaktidest, vaid inimeseks olemise faktist. Inimõigused on riigiülesed ja riigil ei ole õigust piirata inimõigusi, viidates suveräänsusele või siseasjadele.
Paraku ei käi õigusesse valatud ideed ja tegelikkus alati käsikäes. Rahvusvahelised deklaratsioonid ja konventsioonid ei ole suutnud teha lõppu inimõiguste rikkumisele ega tagada reaalset võrdõiguslikkust ja vabaduste austamist. Pärast ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist on toime pandud verd tarretama panevaid hirmutegusid, mille ohvreid võib loendada kokku miljonites.
Vaata varasemaid uuringuit siit