Esimese, 1789. aasta Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsiooni tõlkis eesti keelde ja kommenteeris Jüri Adams.
“Üsna nende sündmuste alguses, mida me tagantjärele kutsume Suureks Prantsuse revolutsiooniks, võttis Prantsusmaa Rahvuskogu (Assamblée Nationale) aastal 1789 vastu avalduse, mis sai pealkirjaks Déclaration des Droits de l’homme et du citoyen. 1791. aastal, kui võeti vastu Prantsusmaa kuningriigi põhiseadus (kuningriik ei kestnud enam kaua, juba 1792. aastal sai Prantsusmaast vabariik), paigutati see deklaratsioon põhiseaduse algusesse. Sellest sai alguse traditsioon, mida on järgitud ka kõigis Eesti põhiseadustes, et põhiseaduse teksti algusosas paikneb õiguste ja kohustuste peatükk,” tutvustas deklaratsiooni Jüri Adams.
“Kuid kes on deklaratsiooni inimene (homme, loe: om:)? Enamasti on deklaratsiooni punktides neist juttu mõnes mitmuslikus vormis: inimesed, rahvas, ühiskond. Konkreetsemaks minnes on vastus: kodanikud pluss muud täiskasvanud Prantsusmaal elavad või viibivad inimesed, kes ei olnud kodanikud, st. kellel ei olnud hääleõigust valimistel: naised, kodaniku perekonnaliikmed, ülalpeetavad, palgatöölised, Prantsusmaal viibivad välismaalased. Kuid juba paar aastat hiljem muutusid Prantsusmaal aktuaalseteks deklaratsiooni kehtivuse ulatuse küsimused. Et kas Prantsusmaa pinnale sattunud võõramaalastest orjad (näiteks galeeriorjad) saavad vabaks? Kas deklareeritud õigused ulatuvad väljapoole Prantsusmaa piire? Kas Prantsuse relvad peavad neid levitama?”