Riikidevaheliste või sisekonfliktide tagajärjeks on alati inimõiguste olukorra halvenemine. Samuti võib inimõiguste rikkumine olla aga konflikti põhjuseks. Üha enam soovivad riigid inimõiguste teemat kasutada välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Inimõigustest on saanud julgeolekupoliitika oluline komponent.

 
Inimõigused ja julgeolek on tänapäeva maailmas lahutamatult seotud ja läbi põimunud. Inimõiguste kaitse eeldab nii inimeste kui ka riigi julgeoleku tagamist. Julgeolekudefitsiit toob aga kaasa suure ohu inimõigustele.

 

Kaasaja konfliktikoldeid iseloomustab samaaegselt nii julgeoleku puudumine kui ka inimõiguste rikkumised. Viimaste kümnendite näideteks on Kuveit ja lahesõda, Bosnia, Ruanda, Afganistan, Iraak, Aafrika kodusõjad, Araabia kevad, eriti Liibüa ja Süüria jpm konfliktikolded.

 

Julgeolek ei taga inimõiguste kaitset automaatselt. Despootlikud režiimid suudavad tihtipeale tagada julgeoleku, kuid rikuvad ise inimõigusi. Seevastu inimõiguste kaitse eeldab tingimusteta julgeolekut.

 

Inimõiguste ja julgeoleku küsimused ei ole probleem nüüdisaegses Eestis. Ent kuivõrd see on probleem tänapäeva maailmas, siis puudutab see igat riiki, sh Eestit, mitmes mõõtmes:

 

  1. Eestil kui rahvusvahelise kogukonna liikmel, demokraatlikul riigi ja riigil, kes on ühinenud rahvusvaheliste inimõiguste alaste aktidega, on kohustus aidata kaasa inimõiguste edendamisele ka mujal.
  2. Julgeolekudefitsiit ja sellest tingitud ohud inimõigustele võivad levida ja ükski riik ei ole selle eest kaitstud, kui õigel ajal ei panustata meetmetesse, mis tagaksid julgeoleku ja inimõigused.


Inimõiguste ja julgeoleku tagamine on eeskätt riigi ülesanne. Samal ajal ei saa tõmmata demokraatlikus ühiskonnas selget piiri riigi ja kodanikuühenduste vahele. See teeb inimõiguste ja julgeoleku eest vastutavaks ka kodanikuühendused ning iga inimese.

 

Vaata lisa meie kodulehelt: UURINGUD