Reedel toimunud Inimõiguste Aastakonverentsil arutleti muude teemade hulgas ka selle üle, kuidas näevad eri põlvkonnad tänast Venemaad ja riigi tuleviku perspektiive.
Omi mõtteid jagasid rahvusvaheliste suhete professor Nina Hruštšova, ajakirjanik ja Boris Nemtsovi fondi asutaja Žanna Nemtsova, inimõiguste aktivist Maria Baronova, telekanali Dožd reporter Sergei Erženkov ja Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur Aimar Ventsel. Vestlust modereeris Inimõiguste Instituudi ekspert Katja Koort.
Nina Hruštšova sõnul on Eesti naaberriigil harjumus arendada riiki, aga mitte ühiskonda. „Venemaal on prioriteediks riik, aga mitte üksikisiku heaolu. Riik areneb, et tõestada, kuidas ollakse teistest parem. Areng ei toimu aga elanike elujärje parandamiseks,“ rääkis Hruštšova.
Inimõiguste aktivisti ja endise ajakirjaniku Maria Baronova arvates on üks probleeme Venemaa noorte seas valitsev mõtteviis, et parem on elada välismaal. Ta mainis, et kui asjad kulgevad edasi praegust viisi, mõtlevad tõenäoliselt ka Putini enda lapselapsed kunagi vene keele asemel hoopiski inglise keeles. Tema arvates on oluline luua selline Venemaa, kuhu juba lahkunud venelased tahaksid tagasi pöörduda. „Üles tuleb ehitada riik, mis oleks osa Euroopast, et inimesed tahaksid siia jääda,“ selgitas Baronova.
Kui mitmed paneeli osalised leidsid, et lahendus võiks peituda kodanikuühiskonnas, siis sõltumatu telekanali Dožd reporter Sergei Erženkov arvas, et vene elanikud ei näe enda kollektiivset vastutust ühiskonnas, mistõttu pannaksegi kogu vastutus ühe inimese õlgadele. „Töötades telekanalis, mille kinnipaneku korral on selge, et meie toimetuse liikmed Venemaal enam tööd ei leiaks, on kodanikuaktivism harv nähtus ja inimese teadlik valik,“ rääkis Erženkov.
Žanna Nemtsova arvas, et Venemaal muututakse inimõiguste eest võitlevateks aktivistideks tihti saatuse tahtel. „Kui poleks olnud atentaati minu isale, opositsiooniliidrile Boris Nemtsovile, näeks mu elu suure tõenäosusega hoopis teistsugune välja,“ selgitas Nemtsova. Erinevalt Baronovast leidis ta, et inimesed ei soovi Venemaalt lahkuda, kuna enamasti ollakse ühiskondlikes küsimustes lihtsalt passiivsed.
Etnoloog Aimar Ventsel selgitas, et tegelikkuses koosneb tänane Venemaa mitmetest rahvustest ja etnilistest gruppidest, kellest paljud ei räägi vene keelt ning kindlasti ei mõtle kõik Venemaal elavad inimesed ühtmoodi. Ventsel nõustus Erženkovi ja Nemtsovaga selles osas, et need elanikud on aga passiivsed ning avalikult sõna ei võeta.
Koos jõuti järeldusele, et tugev kodanikuühiskond oleks lahenduseks tänastele Venemaa probleemidele, kuid just kollektiivse vastutuse puudumine on selle suurimaks takistuseks. Hruštšova sõnul ei õpetatud tema nooruspõlves seda, mis asi on demokraatia. Temaga nõustus Nemtsova, kes ütles, et ka tänaste vene inimeste teadmised demokraatiast pärinevad minevikust. Teadmisi ammutatakse mitte haridusest, vaid hoopiski kirjanduslikest kangelastest, nagu näiteks kuradi tegelaskuju „Meistrist ja Margaritast“. Teosest, mis on tänagi Venemaal ülipopulaarne.
Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ keskne tegelaskuju Kurat õpetab inimestele, et me teeme oma otsuseid lähtuvalt oma isiklikest ja tihti loomalikest vajadustest – panelistide sõnul on just selline ka keskmise Venemaa inimese arusaam riigist. Indiviid teeb otsuseid lähtuvalt iseendast ja ilma n-ö „suurt pilti“ mõistmata. Lahendusena nähti liikumist kristlikuma maailmapildi (ja Euroopa) suunas; sellise mõtteviisi juurde, mis paneb üksikisiku nägema suuremat pilti ning aduma oma vastutust selles. Sellega jõuaks Venemaa välja „Meistri ja Margarita“ ajastust ning ühele juhile vastutuse veeretamise asemel tekiks vastutustundlike kodanike põlvkond. Alles siis saaks öelda, et demokraatia on jõudnud Venemaale.