Turu-uuringute AS, Lätis uuringufirma Latvian Facts ja Leedus firma Rait viisid Inimõiguste Instituudi tellimusel läbi avaliku arvamuse uuringu , mille käigus küsitleti Eestis 1013, Lätis 1010 ja Leedus 1000 elanikku. Uuringu peamiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas Balti riikides järgitakse inimõigusi, milles nähakse probleeme seoses inimõigustega, kas elanikud tunnevad riigipoolset kaitset kui nende inimõigusi on rikutud, kuhu elanikud pöörduksite kui nende õigusi on rikutud ning kas nad oma inimõiguste piiramisega nõus turvalisuse kaalutlustel.

Eestis viidi sarnast uuringut läbi juba kolmandat korda, Lätis ja Leedus oli see esimest korda.

Inimõiguste järgimise osas ollakse Baltimaades eri meelt: kui 73% vastanutest arvab Eestis, et riigis on inimõigustega kõik korras, siis Lätis on neid 47% ja Leedus vaid 33% vastanutest.

Lätis vastasid selle küsimusele jaatavalt ligi pooled (47%) ja Leedus kolmandik (33%). Põhjuseks ei ole aga ilmselt inimõiguste rikkumiste suurem ulatus, vaid see, et Lätis ja eriti Leedus ei ole teemat Eestiga võrreldes samavõrra teadvustatud – vastavalt 32% ja 26% elanikest jättis vastamata. Siin võib leida teatud sarnasust eelmiste Eesti küsitlustega, vaid viimases, 2018. aasta uuringus oli vastamata jätmisi oluliselt vähem.

Kui Eestis mõjutab hinnangut inimõigustele inimese vanus, rahvus, haridus, kodakondsus, sissetulek ja elukoht, siis sarnast tulemust näeme ka Lätis. Leedus on tulemus võrreldes Eesti ja Lätiga veidi erinev: kriitilisemaid vastuseid on vanemas vanuserühmas (50–59 aastat) ja keskharidusega ning töötutel inimestel.

Kõige rohkem tuntakse Eestis inimõigustena õigust elule, vabadust, otsustusõigust oma elu üle, sõnavabadust ja üldiselt inimeste õiguseid/seaduseid, Lätis ja Leedus mainiti inimõigustena üldiselt samu näitajaid, kuid oli ka riikide vahel mõningaid erinevusi. Näiteks Lätis ja Leedus meenus õigus elule märksa harvemini kuid sagedamini meenus inimõigusena vabadus ja õigus otsustada oma elu üle.

Nimetades üldiselt õigusi, mida elanike arvates riigis rikutakse, on kõigis kolmes esikohal madala elatustasemega seonduvad probleemid. Teiseks suuremaks teemaks Balti riikides oli ebavõrdsus ja diskrimineerimine, sh tööl. Kolmanda suurema probleemikogumi moodustasid nn vene küsimuse alla kuuluvad teemad, mis iseloomustasid venekeelseid vastajaid Eestis ja Lätis. Esile toodi kodakondsuse, hariduse ja keele temaatika, mis otseselt inimõigustega ei seostu.

Riigipoolset inimõiguste kaitset tunnetavad kõige rohkem Eesti vastajad (79%), Lätis ja Leedus aga vähem (vastavalt 54% ja 50%). Siit vastusest võib järeldada, et eestlaste puhul on usaldus oma riigi vastu suurem ning see väljendub ka inimõiguste piiramisega seotud küsimusega. Nimelt uuriti inimeste käest, kas nad oleksid nõus oma inimõiguste piiramisega riigi turvalisuse huvides – Eestis nõustus sellega 50% vastajatest, Lätis 54% ja Leedus 50%.

Inimõiguste rikkumise korral pöörduksid nii Eesti kui ka Läti elanikud kõige sagedamini interneti õigusabi lehekülgede poole, kasutaksid tasuta õigusabi võimalust või konsulteeriksid juristidega, alles seejärel pöörduksid nad kohtusse. Leedus oleks esmaseks valikuks samuti kohus, seejärel inimõigustega tegelevad organisatsioonid ja õigusalane teave veebis ning juristide poole pöördumine.

Kõikides riikides on õiguskantsleri institutsioon kindlalt kolmandal kohal, mis näitab, et kui abi jääb eelpool nimetatud võimalustest vajaka, siis pöördutakse tema poole.

Mitme küsimuse puhul ilmnes Eesti vastajate parem teemaga kursisolek, Läti ja Leedu vastajad jätsid sagedamini küsimustele vastuse andmata, samuti oli nende arvamus riigipoolsest inimõigustest kinnipidamisest oluliselt negatiivsem (see iseloomustas Eesti respondentide vastuseid veel aastal 2012).

Siit saab järeldada, et negatiivset suhtumist kujundavad inimeste vähesed teadmised inimõigustest ning lisaks on inimesed otseselt mõjutatud kohaliku inforuumi poolt.

Uuring näitas olulisi vajakajäämisi, millele tasub edaspidi tähelepanu pöörata. Inimõiguste kontekstis nõuavad riikidelt jätkuvat tähelepanu sotsiaalse ebavõrdsuse (sh ebavõrdne kohtlemine töökohtadel ja elanikkonna kihistumine), arstiabi halva kättesaadavuse, samuti ka puuetega inimeste ja vanemaealiste võrdsete õiguste tagamisega seotud probleemid

Lõppkokkuvõttes näitas uuring ühest küljest, et kõigi kolme riigi elanikel on inimõiguste ja nende rikkumise kohta tagasihoidlikud arusaamad, kuid teisest küljest võib seda tõlgendada kui positiivset asjaolu – järelikult pole inimestel selle temaatikaga isiklikku teravat kokkupuudet.

Eestis viis uuringu läbi Turu-uuringute AS, Lätis uuringufirma Latvian Facts ja Leedus firma Rait. Eestis viidi läbi 1013, Lätis 1010 ja Leedus 1000 intervjuud. Uuringu peamiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kas elanike teadlikkus inimõiguste teemast on paranenud ning kas esineb jätkuvalt tendentsi, et inimõiguste teemade alla paigutatakse ka muid teemasid.

 

Vt täispikkuses uuringut siit